Milline on Eesti internetikasutaja mõttemaailm?

Triin Ülesoo Foto: Mediacom

Meediaagentuur Mediacom viis septembris läbi uuringu, mille abil loodi pilt kohalikust internetikasutusest. Uuringus arvestati ka suuri välismaiseid keskkondi.

Internet on ühelt poolt kõige paremini mõõdetav meedium: igast liigutusest, mis inimene teeb, jääb kuhugi jälg.

Mündi teiseks küljeks on  fakt, et ametlikud andmed (Emor, Gemius) ei anna turundajatele tervikpilti kõikidest Eesti interneti kasutajate külastatavatest keskkondadest, sealsetest tegevustest ammugi mitte.

Näiteks otsingumootoritest mõõdetakse ainult Neti.ee-d, sotsiaalvõrgustikest ainult Rate.ee-d jne. Facebooki ja Google'it justkui polekski olemas. 

Selleks, et agentuur või turundusjuht saaks tervikpildi turust ja suudaks internetimeediat oskuslikumalt planeerida, peab palju vaeva nägema – osaliselt on andmed eraldiseisvatena kättesaadavad, (nt. Facebook) aga teiste puhul ainult kaudselt (nt. Google). 

Et saada parem ettekujutus eesti inimese internetikasutustest, arvestades ka suuri välismaised keskkondi, liitsime oma ettevõttes kaks kompetentsi –  digitaalmeedia (MediaCom Interaction) ning uuringud (Mediacom Business Science)  – ja viisime septembris läbi ühise uuringuprojekti, mis eelnimetatud küsimustele vastuseid otsis.  

Alljärgnevalt tutvustataksegi mõningaid tähelepanekuid, millega loodetavasti tuuakse mõningast selgust täna veel üsna vähe uuritud valdkonna mõnevõrra paremaks mõistmiseks.

Kokku küsitleti 1558 inimest, neist 1050 eestlast ning 508 venelast.

Et vastajateks poleks ainult naised või nooremad inimesed, tagati kontaktide leidmisel valimi representatiivsus rahvuse, soo ja vanuse suhtes.

Andmeid koguti interneti kaudu. Uuriti inimeste tarbijakäitumist virtuaalmaailma avarustes – uudisteportaalides, sotsiaalvõrgustikes, blogides, foorumites, otsingumootorites ning üleüldse internetis.

Bänneril klikkimise peamisteks põhjusteks on sooduspakkumine ja inimese ettekujutus pakutavast

Enamik turundajaid kasutab oma kampaaniates endiselt kõige suuremas mahus bännereid ning proovib seal olevate kujunduste ja loosungitega inimesi sellele bännerile klikkima panna.

Samas on kõigile teada fakt, et banneritele klikib vaid 1-3 protsenti inimestest, kellele neid reklaame näidatakse.  Siiani pole meie teada keegi seda kolme protsenti inimestest nööbist kinni haaranud ja neilt küsinud, miks nad ühele või teisele bannerile klikivad. 

Just seda meie aga tegime.

Küsisime neilt: «Miks sa tavaliselt internetibanneritele klikid?», kusjuures selleks, et küsimusele vastata, pidid inimesed juba bännerile klikkima, seega olid nad just õige sihtrühm. 

Vaadates tulemusi oli üllatav näha, et otseselt kujunduse poolt mõjutatav «intrigeeriv küsimus või tekst banneril» on alles neljandal kohal.

Seega kolm peamist põhjust, miks bannerile klikitakse, ei ole otseselt seotud kujundusega, vaid hoopis sellega, et inimene juba enam-vähem teab, mis teda bänneri taga ootab.

Huvitav on ka üllatavalt kõrge kogemata klikkijate hulk. See pole aga ime, arvestades lahti hüppavaid ja liigagi pealetungivaid bännereid Eesti suuremates portaalides.

Peale enammainitud põhjuseid hakkavad järjepanu tulema kujundustest lähtuvad põhjused, näiteks «atraktiivne kujundus» või «edasisuunav nupp», kuid nende vastusevalikute taga on oluliselt vähem vastajaid.

Klikkijate profiilidest rääkides on kõige tihedamateks klikkijateks (4-6 korda nädalas) kõige suurema tõenäosusega mehed vanuses 30-39, madala sissetulekuga või töötud.

See seletab hästi, miks sooduspakkumised on klikkimise põhjustest esimesel kohal.

Samas, rahakamatest tarbijatest huvitatud turundajatel ei tasu samuti bännereid nurka visata, kuna järgmisel astmel, kes klikib banneritel enamasti 1-3 korda nädalas, on juba keskmise ja keskmisest kõrgema sissetulekuga kontoritöötajad, kes elavad pigem Tallinnas.