Hapral jääl: India filmitööstuse kogemus turundusvõttega «tootepaigutus»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui mingi toode on filmis äratuntavalt nähtav ja tegelased kasutavad seda, tekib vaatajatel usutavasti toote suhtes hea mulje. India filmi- ja turundusspetside arvates ilmneb positiivne mõju siis, kui tootel on kunstilises mõttes midagi stseenile lisada.
Kuigi product placement ehk eesti keeli tootepaigutus ei ole eriti uus reklaamivõte, annab hea etaloni nähtuse mõistmiseks vaid neli aastat tagasi valminud Bondi-film «Casino Royale».
Bond manustab filmis alkoholi, mille on tootnud Dom Perignon ja Smirnoff, sõidab Bentley ja Aston Martini autodega, räägib Sony Ericssoniga ja vaatab aega Omega käekella pealt.
Seda, et reklaamist küllastunud ja reklaamiteadlike kodanikega läänemaailmas selline küllalt ilmne turundusvõte pigem irooniat tekitab, näitab ajakiri Forbes artikkel «James Bond: litsents müüa» (i. k «James Bond-licence to Sell»), mille väljaanne avaldas pärast mainitud filmi linastumist.
Teiseks näiteks samast vallast on BBC lugu «Buy Another Day» (tõlkes - šoppa mõni teine päev) Bondi-saaga 2002. aastal ilmunud filmist «Die Another Day».
Indias filmitööstuses ehk teisisõnu Bollywoodis pärinevad näited tootepaigutusest mööduvast nullindate aastakümnest, kirjutab dnaindia.com.
Üheks klassikaliseks näiteks ses vallas on 2007. aastal valminud film «Namastey London», kus sealne naissuperstaar Katrina Kaif (pildil) saab kiireloomulist leevendust rahamurele Western Unionilt.
Heaks näiteks tootepaigutusest on tänavune India film «My Name Is Khan», kus USAsse reisinud peategelast kahtlustatakse terrorismis. Terve filmi jooksul kannab peaosaline Nike`i jalanõusid.
Bränd tuleb laulatada süžeega
Kuigi indialased on filmihull rahvas, kus miljonid inimesed valivad isegi oma soengustiili oma lemmiknäitleja järgi, ei ole tootepaigutuse soovitav efekt garanteeritud, leiab meediaekspert Rizwan Kiren.
Tema sõnul oleneb turundusvõtte edukus sellest, kuivõrd taibukalt on see filmi tegevusse sokutatud.
Abhishek Nayar ühest kohalikust filmikompaniist väljendub, et turundusvõte on kinovaatajatele vastuvõetav, kui stsenaariumikirjutajatel õnnestub bränd «abiellu laulatada» filmisüžees peituva ainuomase isikupäraga.
«Kõik sõltub sellest, kui sügavalt sünkrooni suudavad stenaristid asetada brändi stseeni olemusse,» ütleb Nayar.
Publik ei ole loll
Kohalik reklaamimees Piyush Pandey lisab: «Tuleb arvestada, et publik ei ole loll. Kui sa üritad teha filmi nagu reklaamklippi, siis see põrub.»
Veebidiasiner ja kinosõber Mayuresh Pai (23) ütleb seevastu, et tal poleks midagi selle vastu, kui võtta oma lemmiknäitleja filmis nähtud stiilist midagi konkreetsete esemete näol üle oma garderoobi.
Kokkuvõtlikult leiavad india filmi- ja turundusinimesed, et kaudne soodne turunduslik mõju võib tootepaigutusel olla, kuid hoiduda tuleb kindlasti selle eest, et tooteid kasutatkse lihtsalt rekvisiitidena, millel pole süžeega mingit pistmist.
Marketingikonsultant Anirban Das Blah`i sõnul tuleks produtsentidel suhtuda austavalt filmi kunstlisse poolde. «Kui tootepaigutus on pealetükkiv ja mõjutab süžeed, laguneb kogu turunduslik point koost,» ütleb ta.
Eestis on kohalikud kommertstelekanalid kasutanud tootepaigutust juba aastaid, ja seda eeskätt kõikvõimalikes seriaalides, alates kunagisest seriaalist «Salmonid» kuni tänagi ekraanil nähtavate seriaalideni «Kodu keset linna» ja «Pilvede all».
TV3 müügiosakonna juhi Kert Kangerti sõnul on nende reklaamikliendid tootepaigutusest vägagi huvitataud, kuna leiavad, et iga reklaam toimib paremini, kui see on esitatud loomulikul moel, mitte pealesurutuna.