«Rõõm talve tulekust võib asenduda ebameeldiva üllatusega – kui äkki avastate, et hommikul kraanist vett ei tulegi,» rääkis Eesti Vee-ettevõtete Liidu (EVEL) tegevjuht Vahur Tarkmees. «Torude jäätumise oht on tõsisem ajal, kui lund on vähe ja pakane on pääsenud maapinnale hästi ligi – nagu ka praegu on juhtunud. Eriti tasuks probleemile tähelepanu pöörata neil, kellel on torustikuga juba varem probleeme ette tulnud. Tõenäosus, et toru külmal lumevaesel perioodil kinni jäätub, on kindlasti suurem.»
Ehitusnormide kohaselt tuleb vee- või kanalisatsioonitoru paigaldada allapoole maapinna külmumise piiri, kuid vanemate hoonete ümbruses on mullakiht sageli paigast nihkunud või kulunud. Külmanõrkadeks kohtadeks on enamasti sissetallatud või sõidetud teerajad, toru sisseviik hoone vundamendi juures, külm kelder või külmad välisseinad, mille soojapidavusele tuleks erilist tähelepanu pöörata.
Tarkmehe sõnul on eriti haavatavad malmtorud ja nende ühenduskohad.«Üldine soovitus on, et spetsialistil võiks lasta kaameraga läbi vaadata mis tahes torustik, kui see on vanem kui 20 aastat. See on lihtsam ja soodsam viis, kui torustiku parandamine juba jäätunud maapinnas,» kommenteeris Tarkmees.
Lisaks torustikule tuleb talvel tähelepanu pöörata ka veearvestile ja ruumile, kus veearvesti asub. Kindlasti ei tohiks seal temperatuur langeda miinuskraadidesse, sest jäätunud vesi võib veearvesti lõhkuda.
«Veearvestile sobiva töökeskkonna tagamine on eelkõige tarbija ülesanne, kuna vee-ettevõte ei saa vastutada siseruumide heakorra eest. Külmunud veearvesti tunneb ära purunenud klaasi või selle alla tekkinud vee järgi, misjärel veearvesti lakkab töötamast,» selgitas EVELi juhatuse esimees Hans Liibek. «Kui tegemist on maakodu või hoonega, mida igapäevaselt ei köeta, tuleks seal vesi ajutiselt sulgeda ja torustik talveks tühjaks lasta. Nii saab kõige paremini vältida torude või veearvesti lõhkemist ning nende väljavahetamisega kaasnevaid kulutusi.»