Peeter Tammistu: vaenlast otsides?

Peeter Tammistu Foto: Erakogu

Kõigil ettevõtetel on vaja praegu hindu tõsta, aga majanduses ei tähenda vajadus midagi, tähendab võimalus, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Segapudrus, kus igat hinnatõusu püütakse siduda moesõnadega nagu kartellid, monopolid, inflatsioon ja muidugi euro tulek, on täiesti tavalised majanduslikud protsessid muutunud juba omaette religiooniks. Neid teemasid on kuritarvitatud ja külvatud sellega inimestesse paanikat ja valestimõistmist.

Sain sellest segadusest aru, kui hea tuttav ostis igaks juhuks euro hirmus tagavaraks metallpliidi, et äkki euro ajal enam ei saagi. Igasugused selgitused, kuidas tegelikult protsessid kulgevad, enamasti suurt osa inimestest ei huvita. Kuid ikkagi – kui pragmaatiliselt ja emotsioonidesse laskumata arutleda kainelt, kus me asume ja mis meil toimub, siis võib-olla polegi tegemist vandenõuga kliendi vastu, vaid tavalise (majandus)lahingujärgse ümberrivistusega. Rivistuvad need, kes suudavad. Osa püütakse veel päästa kreeditoride ja saneerimise abil. Nõrgemad aga pankrotistuvad ning need maetakse maha ja unustatakse.

Kuulutades, et masu on taandumas, antakse kergeusklikele petlik signaal, nagu me võiksime nüüd põlve lõdvaks lasta ning hakata hindu ja palkasid tõstma vastavalt vajadusele, mitte vastavalt võimalusele. Kuid tegemist on vaid pealahingu lõppemisega. Praegu peab ettevõtlus taandumislahinguid ja küsimus on vaid selles, kas see on organiseeritud taganemine või üksikute uljaspeade mõtlematuse tõttu paaniliseks põgenemiseks kujunev areng.

Pärast kaheaastast koondamist, efektiivsuse suurendamist, optimeerimist ja hingevaakumise piiril toimetamist on kõigil ettevõtjatel vajadus hindu tõsta. Samas, majanduses ei tähenda vajadus midagi, tähendab võimalus. Kuna sissetulekutega on meil nii nagu on, siis meie ostuvõime ei ole kasvanud. Seega pole ülemäära võimalik ka hindu tõsta, sest pole lihtsalt vahendeid. Samas ei kehti see kõigile sektoritele, vaid oleneb tarbimishierarhiast. Kõigepealt esmavajadused, nagu toidu ostmine, kodu säilitamine, transpordikulud. Alles pärast nende vajaduste rahuldamist on võimalik maksta ka teiste kaupade eest, mis tähendab, et ka seal saab hinda tõsta. Kuigi mainitud hierarhias on esikohal toit, siis võetud kohustustest ja asendamatusest lähtudes võetakse esmalt meie käest raha kommunaalkuludeks ja linnatranspordiks, mis ei ole vabalt kujunevate hindadega tooted, vaid reguleeritavad. Kommunaalteenuste hinnad on küll reguleeritud, kuid kaetud garanteeritud mõistliku kasumiga.

Alles pärast neid on esimesteks nõudmise-pakkumise keskkonnas tekkivateks hindadeks toidukaubad. Toidukaupade hinnad on väga sensitiivsed ja emotsionaalsed. Ilmselt mäletate nn liha-, piima-, saiasõdasid, mil tootjad/töötlejad/kaupmehed kompasid turu valmisolekut. Samas, kui hindu alandati, siis mõnda sõda me ei märganudki. Teiste puhul tekitas aga kroonine hinnatõus nördimuse ja kartellipaanika või süüdistuse liiga väheses konkurentsis. Kurbloolisus on selles, et toiduainetööstus on meil tegelikult üks konkurentsitihedamaid valdkondi, kuid avatud majandus muudab selle väga kõikuvaks. Mitmetel aladel on rusikareegel selline, et kui välisturud on suletud, on meil tootmisvõimsust topelt üle. Kui avaneb ükski suurem välisturg, on pool kaubakogusest koduturule puudu. Miks peaks meier müüma oma kauba koduturule, kui välisturul maksab või, juust, piimapulber kaks korda rohkem kui koduturul? Välisturu avanemine tähendab kohe ka toorainenappust ja omakorda põllumajandussaaduste hindade tõusu. Selline kiire hüplemine on omane kõigile väikestele ja avatud turgudele. Seega hinnatõus näiteks toidutootmise ahelas ei pruugi olla mingi kurikaval konspiratsioon ja kokkulepe tootjate/töötlejate/kaupmeeste vahel, vaid hoopis tiheda konkurentsi tulemus.

Hinna ülemäärasele tõusule seisab vastu seesama avatud turu ja konkurentsimehhanism ehk tooteid tuuakse kas välismaalt või tekib kohalikke ettevõtjaid juurde. Nagu mitmed nimekad majandusinimesed on märkinud, vajavad kõik ettevõtjad praegu lisaraha. Hinnad ja palgad saavad korrastuda ainult läbi teatud inflatsiooni. Samas peab näiteks saiatootja, lähtudes tarbimishierarhiast, olema väga ettevaatlik hinnatõstmisega, sest kui kogu olemasolev raha läheb «saia ostmisele», siis pole võimalik enam särke osta ning särgitootja lõpetab tegevuse. Ja siis pole ka selle haru töötajal enam võimalik saia osta. Kui kallinevad elekter, jahu, tõusevad maksud, ei saa oma toodangut pikema aja vältel müüa alla omahinna. Turuvalitseja puhul võib see olla lausa kuritegelik.

Seega majanduses on kõik seotud ja kõik hinnatõusud ei johtu pahatahtlikkusest või kuritegelikkusest, vaid majanduslikust loogikast. Muidugi võivad meeleheitlikud olukorrad tekitada meeleheitlikke otsuseid, kuid nendega tegelevad need, kes selleks kutsutud ja seatud. Meie tarbijatena ei peaks raiskama oma energiat selleks, et rikkuda oma närvikava kartelliparanoiaga, vaid tegelema omapoolse aktiivse hoiakuga turul. Kui tarbija on otsustanud, et ta mingi toote eest üle kümne krooni välja ei käi, siis pole ühtegi väge, mis suudaks tema tahet väärata, ja kogu ahel peab oma hindu korrigeerima. Tähtis on, et me mingite väärarusaamade segadikus ei muudaks toidutööstuse ahelat toitumisahelaks. Vaenamine ja vaenlase otsimine on ühe teise ühiskonna omadus.