Mehe jõulukink vanale sõbrale: ei, ma pole mõistust kaotanud!

Foto: SCANPIX

Kuidas olla jõulude ajal originaalne ja teha üks huvitav, üllatav ja kallis kink? Lugeja Franz K. arvab, et lahendus peitub siin: «Kirjuta käsitsi paberile kiri,» ütleb ta. «See on kallis, sest seal on tükike meist endast, meie ühistest mälestustest ja palju ohverdatud aega (mis on meil kõigil limiteeritud ja kallim kullast).» Franz jagab meiega oma jõulukirja sõbrale.

Tere, kallis sõber!

Anna mulle andeks, et mul polnud aega kirjutada lühikest kirja – nii alustas oma kirjateksti üks eesti kirjanik. Kas pole mitte hea lause? Mul õnnestus see aeg ikkagi leida ja kirjutan lühidalt. Ja mulle omale jääb mälestuseks ports lehti, mis esimese hooga täis kirjutasin. See jäi nagu mustandiks, mis vigu täis ja liiga pikk. Seda olekski olnud Sul raske lugeda.

Et sa ära ei ehmataks, seletan kohe ära, et minu käsitsi kirjutatud kiri ei näita seda, et ma oleks mõistuse kaotanud – ei, sellega on kõik korras! Tead, leidsin oma vanu kirjasid sorteerides, et oled mulle omal ajal kirjutanud, see oli üle kahekümne aasta tagasi. Mul on mitu kirja, saadetuna Pärnust, Sina läksid Tihemetsa õppima, mina jäin keskkooli. Ja sedagi nägin, et hakkasid tõstmistrennis käima, kas mäletad, kuidas me koos kodusel rohustaadionil viskasime oda, tõukasime kuuli ja heitsime ketast? Ehk mäletad sedagi, kuidas sa ei suutnud ära imestada, kuidas mina – Sinust kolmandiku võrra kõhnem – suutsin kaugemale heita? Mitte küll alati, aga aeg-ajalt see õnnestus.

Ja kas Sa mäletad, kuidas mulle raadios kõlanud inglise keele tundi kassetile lindistasid? See oli vist eetris sellisel ajal, mil ma ei saanud otse kuulata alati. Isegi Sinu ema lindistas! Sul oli jah vägev duubelmakk, aga mul polnud midagi peale pleieri. Muideks, sealt alates saigi vist alguse minu huvi keelte õppimise vastu. See oli ameerika inglise keel ja saate nimi oli minu arust «Tuning in the USA», kui ma ei eksi. Need väljalõiked raadiolehest on mul siiani alles, ehk on ka kassetid kuskil.

Hetkel kirjutades ma ei tea üldse, kus kandis sa asud-elad, meie ühise klassivenna, Petsi käest kuulsin, et oled ikka siin kodukandis liikumas, tema olevat sind maakonnakeskuses suures poes mitu korda näinud, mina ei ole. Aga võib-olla ei tunne ma Sind ära, eks me kõik muutume, ah mis siin seletada – jääme lihtsalt vaikselt vanemaks. Aeg lendab ju linnutiivul.

Nägin kümme aastat tagasi Sinu õde pealinnas, kohtusime kasiinos: mina lõin tol ajal lolli peaga raskelt teenitud raha sirgeks, Tema oli kasiinos kassas, st töötas seal. Rääkisime paar sõna juttu ka, nii palju ma mäletan, et Sul olevat kaksikud sündinud. Nad ju juba noored mehed või naised – kas on tüdrukud või poisid, ma ei mäleta. On Sul veel lapsi?

Eelmisel aastal sai juba veerand sajandit meie põhikooli lõpust, kas saite kokku ka vanade semudega või enam ei suhelda omavahel üldse? Mina näen ikka Petsi aeg-ajalt ja mõnda veel, aga eks kõigil ole kiire, palju oma tegemisi ja uued seltskonnad, uued tuttavad, sõbrad...

Soovin sulle häid jõule, kuigi imelik see on, sest homme on neljas advent, maa on must, sajab vihma ja sooja on peaaegu kümme kraadi. Jah,  see on kummaline, et teen trenni – ma jooksen aeg-ajalt siiamaani nagu vanasti poisikesena – detsembrikuu lõpus ja koju jõudes oled porist must ja vihmast ja higistamisest läbimärg. Ei, ma ei kurda, lihtsalt kahju on, et sellist ilusat lumist talve veel pole. Me ju suusatasime, uisutasime ja mängisime hokit ka – mäletad? Kas liigutad ka ennast spordi mõttes? Ah jaa, mul  on ketas, kuul ja kaks oda siiani alles, kui ükskord kokku saame, siis võiks ju neid nostalgia mõttes loopida?

Olgu, nüüd hakkan internetist Sinu postiaadressi otsima, et saaks kirja teele panna. Kui selle kätte saad, siis, kui vähegi viitsid, kirjuta paar rida paberile, kirjutan oma aadressi ümbriku tagaküljele, panen sinna E-posti aadressi ka, sest äkki sa ei viitsi käsitsi kirjutada, paberi, ümbriku ja margiga mässata. Paljud ei viitsi enam. Kahjuks.

Kõike head!

Franz

Sinu lapsepõlvesõber, klassivend ja trennikaaslane

P.S. Kirjuta kindlasti, mis tunne oli postkastist leida käsitsi kirjutatud kirja inimeselt, keda pole kakskümmend aastat näinud.