:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Teivasjaamadest, kus rongid enam ei peatu, on saanud draamaklassika. Oleme harjunud sellegagi, et liinibussid, mis tuhisevad Tallinna ja suuremate (maakonna)keskuste vahel, ei tee enam peatusi isegi alevikes. See aeg on nüüd möödas. Kirjanikku parafraseerides võiks öelda, et kevad saabus talvel. Muidugi juhul kui punaseid superbusse* pidada kevadekuulutajateks ja porist jõulukuud talveks.
Kohtumine reaalsusega: sada kilomeetrit superbussiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga kui ma esmaspäeva hommikul umbes kümme minutit enne kuut hommikul Tallinna Bussijaama jõuan, on Tallinna-Narva superbuss juba ees, liin «E3» . Punane nagu jõuluvana kuub, aga jaamas seisab pisut hillitsetult – mitte uljalt, nina üle platvormiserva, vaid sellest paar meetrit kaugemal, nagu tunneks kerget kõhedust.
Mina kõhedust ei tunne. Mul on just täna, esmaspäeva hommikul, tekkinud ülipakiline vajadus sõita Sämisilla peatusesse. Sämi küla asub enam-vähem täpselt Tallinna ja Narva vahel 100 km kopikatega kummaski suunas. Sild on vast meeles traagiliste piltidega eelmisest aastast, mil üks raskeveok sealt läbi piirete Kunda jõkke raksatas. Juht hukkus, sild muutus kasutamiskõlbmatuks.
/nginx/o/2015/12/14/4798259t1h3a3e.jpg)
«Nii… Sämisilla?» vaatab bussijuht mulle küsivalt otsa. Noogutan innukalt. Broneeringunumber on juhi tahvelarvutis ilusti olemas. «Kas koha valin ise?» - «Laske käia!» Olen suures kahekorruselises bussis päris üksi. Ronin teisele korrusele ja võtan punasel nahkistmel koha sisse. Ma pole lühike mees, aga mitte ka hiiglane. Aga saabastega 185 sentimeetrit tähendab, et teisel korrusel käin kookus nagu kadunud Estonian Airi turbopropellerlennukis. Lagi on õnneks pehme.
Superbuss peaks väljuma kell kuus. Minu kella järgi oleks veel paar minutit aega, aga superbuss sätib end teele.
Bussis hindavalt ringi vaadates tuleb igasuguseid sõidukeid meelde. Meenutan Vene undavaid LAZ-külavahebusse, PAZ-busse – mootor «elutoas»; seda, kuidas oli sõita Kesk-Aasias veoauto kastis 100 kilomeetrit naftajuhtme taga; või need sent-surmale-võlgu bussid, mis tulid meile üleminekuajal läänest, vanaraua hinnaga ja sõbraliku «humanitaarabina».
Muidugi oleme nüüd harjunud ka suuremate mugavustega, ekraanide ja muu säärasega, mille kõrval superbuss võib-olla eriti super ei ole. Aga LED-lugemistuled säravad laes ja traadita internet tuleb käbedalt kohale kui saan ühendust võrguga «PolskiBus-143». See viimane on e-eestlasele väga tähtis asjaolu. Ja esimesel korrusel on tualett.
/nginx/o/2015/12/14/4798263t1hf64a.jpg)
Väljas on kottpime ja tuul keerutab lobjakat. Bussikell näitab 6.19 kui me kuskil tee ääres peatume. Vaatan graafikut ja otsustan, et see peaks olema salapärane peatus Vet. Punkt. Alt kostab kolinat ja seejärel veereb superbuss edasi Narva poole.
Superbussi istmed meenutavad natuke vana hea veneaegset Turisti (see olid kah LAZ, mida hüüdsime Kõrgete Seljatugedega Bussiks). Minu mäletamist mööda käisid tollel seljatoed kahes astmes alla. Superbussil käivad ühes astmes. Jumal tänatud, et mitte rohkem! Sest minu põlved on täpselt eesistme seljatoe vastas. Mõõdan käepäraste vahenditega ja saan umbes 65 sentimeetrit. Mõni kindlasti viriseks, aga mitte mina. No kuulge, kogu kahekorruseline buss minu päralt!
/nginx/o/2015/12/14/4798265t1h9e7f.jpg)
Mõtlen, et õieti peaksin teesklema magajat. Kas bussijuht tuleb mind Sämisillal äratama? Aga loobun siiski. Pagan teab, äkki uinungi ja virgun alles Narvas… Kell 7.32 peaksin olema kohal, kuid hindan õigesti – me jõuame varem. Kohe mitu minutit varem. Kobin igaks juhuks alla, bussijuhi selja taha, peatust ootama. Esimesel korrusel magab üks džentelmen raskelt, pea laua peal (esimesel korrusel on lauad ka ja istmed vastamisi). Põnevus Vet. Punkti suhtes kasvab – küllap ta sealt tuli. Aga küsida ei saa. Olen kohal.
Poolteist tundi Sämi glamuurses tuledesäras möödub nagu linnutiivul. Kell 9 olen jälle tee ääres. Üks buss teise järel tuiskab mööda. Superbuss ei saabu kell 9.03, nagu plaanis kirjas. Tuleb 9.07, aga ta tuleb siiski.
Pole vaja käega vehkida ega miskit, sest pilet on mul eelnevalt broneeritud. Suunatuli klõpsub, buss peatub. Kohe olen jälle soojas. Piletikoodi kontroll läheb seekord eriti kergesti. Tagantpoolt kostab venekeelset kõnekõminat – mõni reisija on ikka veel kohe esimesel päeval superbussi avastanud.
Istun seekord teisel korrusel kõige esimesse istmesse. Põlvedel on siin üsna super. Lukustan turvavöö ja lasen seljatoe klõpsuga alla.
Lund sajab ja üle valgete maastike roomab punane superbuss jõudsalt pealinna poole, kuhu jõuame hoolimata esialgsest hilinemisest täpselt õigeks ajaks. Jah, jõulud on ukse ees.
* - Kaubamärk on küll Superbus, aga miks ei võiks seda maakeeles vähe lihtsamalt öelda. Olgu ta meil siis superbuss, nagu oli külavahebuss.