Kümned tuhanded kaevurid suurtes Yorkshire'i allmaakaevandustes olid need, kes oma toodanguga õhutasid takka 19. sajandi tööstusrevolutsiooni Briti impeeriumis. Järgmisel reedel suletakse Inglismaal aga viimane maa-alune söekaevandus, sest kivisöe tootmine ei tasu madala naftahinna juures enam ära.
Kivisöe kaevandamise tippaastal 1954 toodeti Suurbritannias 1330 kaevanduses 217 miljonit tonni sütt aastas; kivisöega köeti tehaseid, vedureid, elektrijaamu. Mullu kaevandati aga vaid 3,7 miljonit tonni kivisütt ja tuleval aastal läheneb see number veel rohkem nullile, sest viimane suur allmaakaevandus Kellingleys sulgeb uksed. Tööle jääb vaid paar pealmaakaevandust, mille toodangumaht on marginaalne, kirjutab Wall Street Journal.
Kellingleys kaevandatakse 8000 tonni kivisütt päevas, ehk ligi kaks miljonit tonni aastas. Kaevandus annab tööd 451 inimesele, mis on küll kolmveerandi jagu vähem kui 1970ndatel, kuid on ikkagi kõrvalasuva Knottingley linna ja selle ümbruse peamine sissetulekuallikas.
Ettevõte U.K. Coal, kellele Kellingley kaevandus kuulub, lõpetab tootmise majanduslikel kaalutlustel. Kivisöe hind, mis on kukkunud koos teiste toorainete hindadega, eelkõige nafta hinna languse mõjul, on praegu maailmaturul 45 USA dollarit (41 eurot) tonn. Kellingley tootmiskulud ühe tonni kohta on aga kolmandiku kõrgemad.
Shaun McLoughlin, Kellingley juht, selgitab ajalehele The Telegraph, et kaevandusel on viieaastane tarneleping kümne kilomeetri kaugusel asuva Draxi soojuselektrijaamaga. Drax maksab Kellingleyle söe eest üle 43 naela (59 eurot) tonnist, millest piisab, et kulud tasa saaks. Leping lõpeb aga selle aastaga ja Drax ostab edaspidi kivisöe vabaturult, kus selle hind on märkimisväärselt madalam.
Juba 2001. aastal ületas Ühendkuningriigi kivisöe import omatoodangu ning praegu tuuakse sisse pea kõik soojuselektrijaamades veel tarvitatav süsi. Lõviosa sellest, 46 protsenti, tuleb Venemaalt, kus tootmiskulud on märksa madalamad kui Suurbritannias.
Suurbritannia keskkonnaminister Amber Rudd teatas eelmisel nädalal, et riik kavatseb täielikult lõpetada kivisöe kasutamise energia tootmisel järgmise kümne aasta jooksul ning asendada söe loodussõbralikuma maagaasiga.
Kellingleysse maa alla jääb kaevandamata veel ligi 30 miljonit tonni kivisütt. Teoreetiliselt oleks saanud kaevandus seega töötada veel 15 aastat, märgib The Telegraph.
Ajalehe teatel saavad kaevurid head palka, kõvasti üle Ühendkuningriigi keskmise aastase sissetuleku 27 000 naela (37 400 eurot). Näiteks 56aastane Graham Whiteford teenib ligi 42 000 naela aastas (58 200 eurot). Kellingley parklas jäävad The Telegraphi reporterile silma uued ja üsna kallid autod: Range Rover, Audi Q3, BMW-d.
«See on hea teenistus - mul ei ole haridust,» räägib Whiteford. Pole lootustki, et töö näiteks Castlefordis asuvates kaubandusettevõtete ladudes või Haribo kommitehases Pontefracti linnas oleks niivõrd hästi tasustatav, märgib ajaleht.
Siiski pole hea töötasu ainus kaevuriks olemise võlu, nendib Whiteford. «Kõik kindlasti nii ei tunne, aga minule on tähtis, et käed tööga mustaks saavad. See annab tunde, et oled midagi saavutanud.»
Whitefordi kolleeg, 52aastane Martin Hunt, kes elektriinsenerina teenis kaevanduses ligi 65 000 naela (90 000 eurot) aastas, lisab, et ei taha töötada kuskil laos või McDonald'si söögikohas. «Meist on saanud teenindajate rahvus,» ütleb ta. «Kui oled harjunud midagi ise ära tegema, oled käsitööline ja harjunud sellega perele elatist teenima, ei lõpe see sulle hästi.»
Kellingley kaevanduse sulgemine on kõva hoop mõne kilomeetri kaugusel asuvale Knottingley linnakesele. Kivisöekaevurite teenistus peab linna enamjaolt üleval, nii otse kui ka kaude. Nüüd on oodata, et kaevanduse sulgemisele ja kaevurite minemakolimisele järgneb kaupluste, baaride jms asutuste sulgemislaine. Rasked ajad ootavad ka linnas asuvat spordiklubi Kellingley Miners Welfare Club, kus söerahaga peetakse üleval jalgpalli- ja ragbimeeskonda, korraldatakse noortele poksitreeninguid ja lastele tantsukursusi.
«Võib olla mitte kohe järgmisel aastal, aga üldiselt on kaevanduse sulgemisel linnale hävitav mõju,» räägib klubi esindaja Paul Green The Telegraphile. «See ei ole ainult kaevandus, 400-500 kaevurit. Kõik inimesed, kes kaevandust teenindavad: tüdrukud sööklast, inimesed, kes tarnisid peekonit ja leiba, kõik väikepoed, kuhu kaevurid pärast vahetuse lõppu läksid. Süsteem lihtsalt enam ei tööta. Viiesajast inimesest saab peagi tuhat ja see muudkui kasvab.»