Juhtkiri: usus ja lootuses

Foto: Urmas Nemvalts

Võlakaitse efekt või selle puudumine selgub praktikas

Eeldatavasti võtab riigikogu täna vastu pikalt vaieldud, arutatud ning menetluse käigus palju muutusi läbi teinud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse. Eelnõu vedajad seadsid eesmärgiks kodulaenuvõtja õiguste parema kaitsmise, võrdsema positsiooni saavutamise erimeelsuste tekkimisel krediidiasutusega. Et ajutiselt raskustesse sattunud inimestelt ei peaks esimeses järjekorras võtma kodu, vaid andma talle võimaluse kohustused kohtu kaasabil ümber jaotada. Ehk siis alternatiiv füüsilise isiku pankrotile.

Seaduse teisel lugemisel räägiti eile, nagu üllatavalt paljudel kordadel varemgi, usust ja lootusest, et loodud küllaltki keeruline õiguslik mehhanism ikka tõepoolest töötab. Tõe kriteerium saab niisiis olema praktika – nii laenu võtmise, andmise kui kohtu praktika. Esmalt on aga võtmetähtsusega küsimus, milliseid signaale saadab uus seadus pankadele, laenuvõtjatele, ühiskonnale.

Võlakaitseseadust on kritiseeritud kui soovi panna kogu ühiskond otsapidi vastutama nende laenuvõtjate ees, kes oma suutlikkust laenu tagasi maksta on üle hinnanud. Pangad on korduvalt hoiatanud, et seaduse vastuvõtmine muudab laenamise kallimaks. Usk ja lootus ütlevad, et see nii ei lähe – Põhjamaades, kus asuvad meie pankade peakontorid, selline regulatsioon kehtib.

Seaduse vastased on süüdistanud seaduse eest võitlejaid populismis. Valimised on ukse ees, 160 000 kodulaenuga seotud perekonda kujutavad endast kopsakat ja (arvestades, et päris igaühele ka laenu ei antud, olgu ajad olnud kui tahes «head») üldjuhul endaga toime tulevat, üldjuhul haritud elektoraati. See on kvaliteet, mille nimel tasub pingutada.
Aga võib-olla näitab pankade valuline reaktsioon, ühe huvigrupi otsitud vastulöök, et seadus töötab, et signaal on õige?

Kas meie kohtud üldse peavad koormusele vastu? Usus ja lootuses arvatakse, et peavad. Parlamendi õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher tutvustas riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt saadud ennustusi, et võlakaitseseadusest tõukuvaid kaasusi tuleb aastas 1000–1500. Seadus jõustub 5. aprillil, mis peaks andma Vaheri sõnul piisava aja vajalikeks koolitusteks ja ümberkorraldusteks.

Peame ka uskuma ja lootma, et laenuvõtjad ei saa seaduse jõustamisega vale signaali. Eelnõu serveeriti avalikkusele ju esialgu kui masuga kaasnenud hinnalanguse kompenseerimist. Kindlasti ei tähenda võlakaitseseaduse vastuvõtmine, et edaspidi võiks laenu võttes kuidagi kergekäelisemalt suhtuda oma kohustuste ja võimaluste hindamisse. Vana tõde, et võlg on võõra oma, ei muuda ükski seadus.