Kallim jõulukuuse alt

Foto: SCANPIX

Elustiili ja Postimehe naiseportaali tõsielulugude võistlusele laekus kümneid südantsoojendavaid lugusid armastusest, mis said alguse pühadeaegses tuledesäras. Jagame teiega meie lemmikuid, mille peategelased võitsid ka auhinna – Ingale tõi tema lugu auhinnaks romantilise kaheinimesemassaaži Sinises Salongis.

Meie lugu sai alguse juba neli aastat tagasi, mil armastus tantsu vastu minu ja Marko teed kokku viis. Olime mõlemad tantsutreenerid samas tantsukoolis ning käisime ühistes treeningutes. Endalegi arusaamatutel põhjustel üritasime mõlemad oma tundeid alla suruda. Võimalik, et see oli meie enda sisemine uhkus, mis sosistas, et tunded ja armastus on nõrkadele.

18aastasena pidin kodust ära jooksma ning jätma kogu endise elu seljataha. Maatüdrukuna oli Tartus väga võõras elada. Mul polnud raha, tööd ega kodu. Palusin abi kõigilt, keda tundsin, kuid varjualust polnud kellelgi mulle pakkuda. Olen täiesti aus, kui ütlen, et Marko oli viimane inimene, kellelt lõpuks küsisin, kas tal oleks võimalik mind majutada. Nagu arvatagi, võttis ta mu enda juurde. Hiljem sain teada, et ka tema oli noorena sellises olukorras olnud. See on kurb, aga tol hetkel see lohutas mind.

Marko – minu elu kõige parem sõber – aitas mind jalule. Juba mõne kuu pärast sain endaga ise hakkama. Me kumbki ei tahtnud jätkuvalt tundeid välja näidata ning tegelesime pingsalt enda ülestöötamisega.

Ma polnud Markoga juba mõnda aega suhelnud, kui ta küsis, kas mul on keegi, kellega jõule veeta. Loomulikult oli mu kõht liblikaid täis ja mõtlesin välja miljon põhjust, miks ma ei peaks teda lähedale laskma, kuid tunded said võitu. Otsustasin muuta selle päeva meie jaoks unustamatuks.

Ja siit algab minu ja Marko pöörane jõululugu ...

Olen tegelikult täiesti hullumeelsete ideedega korraldusfriik, mistõttu tegin terveks jõuluõhtuks ajakava, mis lisaks pühasöömaajale koosnes täiesti ebatavalistest tegevustest. Eesmärk oli teha kõike seda, mida me mitte kunagi ei tee. Seega läksime kirikusse ja laulsime seal kõige kõvemini jõululaule kaasa (olgugi et ma ei oska laulda). Pärast seda läksime Raekoja platsile piparkooke jagama ja inimestele häid pühi soovima. Naljakas, kuidas paljud  arvasid, et nendel piparkookidel on mingi salakaval tagamõte, kuid olid väga liigutatud, kui kuulsid, et teeme seda lihtsalt heast tahtest.

Seejärel suundusime maanteele hääletama, et panna teele oma ümbrikusse peidetud kirjad, mis sisaldasid vaid ühte sõna: selleks oli meie kõige suurem hirm. Tegime ka lumeingleid ja mängisime lumesõda siis, kui autosid ei tulnud. Lõpuks saatsime kirjad ühe toreda noorpaariga Põltsamaale.

Õhtu lõpetuseks oli plaanis minu kõige pöörasem unistus – juua oma armsamaga Tigutorni (Tartus Emajõe kaldal asuv 23-korruseline kõrghoone - toim) katusel teed ja vaadata öötuledes linna ja tähti. Tegin selleks muidugi kõvasti eeltööd ja üritasin leida kellegi kontakti, kes elaks Tigutornis ja saaks meid uksest sisse lasta. Kirjutasin isegi Gert Kullamäele (korvpallitreener - toim), keda arvasin seal elavat. Minu püüdlused olid täiesti edutud. Ma isegi ei teadnud, kas Marko nii tobeda ideega nõustub, aga õnneks oli ta igasugustele ideedele avatud. Niisiis läksime, teetermos käes, Tigutorni sissekäigu juurde luurele. Proovisin paarile korteriomanikule helistada ja oma lugu ära rääkida, aga ilmselt pidasid nad mind hulluks. Meie mõlema üllatuseks saime juba viie minuti jooksul koos ühe elanikuga sisse lipsata ja mõne minuti pärast olimegi katusel.

Seal oli veel külmem, kui ette kujutasin. Karge tuulega läks isegi teeisu ära, aga pean tõdema, et vaade oli paganama ilus. Ja mis kõige tähtsam: sain seda jagada oma kõige kallima inimesega. Ma ei oska kirjeldada seda õnne, mida tundsin. Olin nii segaduses kõigist emotsioonidest, mis minu sees keerlesid, ja kui te arvate, et see oligi täiesti perfektne hetk, et teineteisele armastust avaldada, siis ausalt öeldes ei saanud ma sõnagi suust. See ei olnud enam isegi oluline, sest seda ei saakski sõnadega kirjeldada, kui õnnelikuks ta mind tegi (ja teeb siiani). Minu unistus oli täitunud!

Ronisime sealt lõpuks alla ja läksime koju magama. Ilmselgelt ei saanud ma uinuda. Kell viis hommikul suutsin teha oma elu esimese ja kõige piinlikuma armastusavalduse. Üritasin Markot üles ajada, et öelda talle, mida tunnen. Ma ei olnud kindel, kas ta kuuleb mind, kui ütlesin, et mul on tema vastu tunded. Ja mis kõige kohutavam, ta ei vastanud ...

Kolm päeva hiljem helistas ta mulle ja ütles, et tahab minuga rääkida. Saime kokku, et ta saaks öelda: ka tema on minusse armunud.

Ma ei tea veel, mida teeme selle aasta jõuludel, küll aga tean, et kuni tema on mu kõrval, ei saa mu jõule iseloomustada mitte ühegi muu sõnaga kui TÄIUSLIK!