/nginx/o/2015/12/10/4786389t1h491b.jpg)
Suuremates saalides, laululavadel ja väljakutel toimub Eestimaa suvedes tuhandeid üritusi. Aga oma koduhoovi keegi naljalt lava püsti ei pane. Marko Sool pani, kirjutab Koduvald. Tiksutas mõnda aega oma peas mõtet, et Koidu küla kodumaja taga ruumi on, kontsertide korraldamise kogemust tagataskus ka, kontakte kohalike muusikute seas samuti. Et mis oleks, kui....
Oli nii, et Marko võttis kõne Inese mänedžmendileja päev löödi lukku. Mees vormistas kontserdile kutse Facebookis ja info läks sealt kobamisi liikvele. Oma sõbrad jagasid Facebookis teadet edasi ja sealt tulid juba järgmised ja järgmised kontaktid. Esimese paari päevaga osteti kolmkümmend pääset, see andis julgust. Rohkem reklaami vaja polnudki.
Ta tegi panuse oma sõpradele, nende sõpradele, külarahvale – ja ei pidanud pettuma. Pileteid müüdi ligi 150 inimesele ja tegelikult oleks olnud varu rohkemaksi – huvilisi jätkus, aga ühel hetkel tõmbas Marko joone vahele. Ütleb, et muidugi oleks võinud 600 ruutmeetrile ka 600 inimest mahutada, aga siis poleks see olnud enam see. Idee oli ju korraldada selline kodune mõnus olemine, kus kaasavõetud lapsed saavad vabalt ringi silgata, naabrid omavahel väiksemaid pundikesi moodustada.
«Ei olnud ju eesmärk massiüritust korraldada ja hoobilt rikkaks saada,» naerab Marko. Oluliselt rikkamaks mees muidugi ei saanud ka, sest iga euro, mis esineja kuludest üle jäämist tõotas, suunas Marko ürituse korraldamisse tagasi. «Iga vaba sent läks asja ägedamaks tegemiseks,» nendib Marko. Alguses ei olnud plaani rentida laudu-toole ja mõnusaid kott-toole murul tšillimiseks, aga kui tundus, et rahaliselt veab välja, telliti needki. Kohale kutsuti ka Rohujuure kohvik Tabasalust, kes maheda suupärasega ürituse kulgu toetas.
Kui esimese kontserdi lava ehitus lahendati peremehe terrassile katuse peale tõmbamisega, siis järgmise, Chalice’i ürituse jaoks pandi püsti juba ekstra 260-ruutmeetriline telk koos soojenduslampide ja valgustusega. Eestimaine september ei võimalda enam väliüritust, vähemasti mitte kaasnevate vappevärinateta. «Seda telki lappisime siin kokku eelmisel ööl kella kaheni ja pool pühapäeva võtsime maha ka seda,» meenutab Marko.
Üldiselt ollagi nii, et kiireim aeg on kontserdipäev ise ja sellele eelnev. Muidu suuremat sekeldamist, mis päevatööd ja pereelu segama hakkaksid, küll ei ole. «Kokkulepped muusikutega, vajadusel tehnika ja telgi paigaldajatega, reklaamflaier, piletimüük ja ongi enam-vähem kõik,» teab Marko oma kogemusest. Tema tegutsebki enamasti üksipäini, abikaasa vahel annab ka natuke abi.
Kas naabrite unerahu kontsertidega häiritud sai, Marko ei teagi. «Eestlane ilmselt tuleks ütlema, kui talle midagi ei meeldiks. Aga keegi ei ole tulnud, nii et vist on siis okei,» loodab mees. Pigem lõõpisid naabrid ise mõnusalt kaasa. Näiteks lubasid üleaedsed edaspidi oma terrassile ka pileteid müüma hakata – et küsivad natuke vähem raha ja vaade on sama hea kui kontserdihooviltki.
Eesti artistid ei ole kuigi pepsid, teab Marko. Mõni tahab snäkki, mõni peeglit, mõni klaasi veini. Peamised nõudmised on neil tehnikale, aga mitte vahuveinile ja vaarikatele. Ines näiteks jõi pererahva koduköögis rahulikult teed ning palus perenaiselt õhtu kargusesse salligi laenuks, oli oma koju unustanud. Chalice’i kontserdi järgselt peeti koos muusikutega maha ka n-ö järelpidu, mille lõppu Marko ise ära oodada ei jaksanudki, vajus enne voodisse. Marko kogemuse järgi oskavad ka muusikud ise sellist teistmoodi kodust kontserdiõhkkonda hinnata, suhe publikuga on palju lähedasem ja vabam.
Kahe koduhoovikontserdi pealt teab Marko öelda, et see on ka tegijale endale äge. Adrenaliin on laes ja kui siis inimesed pärast positiivset tagasisidet annavad ja paluvad end edasiste ürituste tarvis listi panna, siis see on nagu kompliment. Ja uued kontserdid tulevad. Kindlasti 2016. aasta kolmel suvekuul, aga kui lumi maha tuleb, siis ehk ka midagi talvel juba.