/nginx/o/2015/12/10/4784187t1h8eb6.jpg)
Eesti Rahvapärimuse Kooli jõulusokk annab teada, et on taas rändamas Eesti rahva seas, et tuua õnne ja head käekäiku. Jõulusokk on Eesti Rahva Muuseumi kogus oleva soku kaksikvend, kes ei malda jõuluajal rahus olla, vaid peab kohe rändama.
Jõulusokk ei saa muudmoodi, kui peab mööda Eestit ringi rändama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvasuu räägib rändavast jõulusokust, et see on kui rändrahvaluuletaja, kes käib ja jagab. Soku abil saavad lapsed kingituseks õnnepähkli, mis aitab täita nende kõige suurema südamesoovi, täiskasvanud viib sokuke aga vaba improvisatsiooni maale, kus jagab jõulusõnumit meie vanadest kommetest, lauludest, mängudest. Rahva seast on tulnud ka mõte, et sokul peaks olema suisa omaette esinejabuss nagu Pink Floydil. Ikka, et kõik asjad ilusti ära mahuksid.
«Sokuga ringsõit mööda Eestit on omaette etendus - sarvilist looma kaetakse kui imeasja, nimetatakse «uhkeks aparaadiks». Eestlased jälgivad sokku pigem eemalt, teiste rahvuste esindajad tulevad näiteks kohviku tagaruumist sokku imetlema või teevad bussijaamas juttu soku karjasega, et aru saada, kelle või millega on tegemist,» räägib sokuprogrammide looja Terje Puistaja. «Lõuna-Eesti bussijuhid juba teavad seda rahutu iseloomuga looma, kes alatihti kükitab busside pagasiruumis, et taas sõita Põhja-Eestisse.»
«Sokuke olla on omamoodi kogemus - kohe kui sokukasuka selga saab, hakkab ka soku iseloom külge. Peas hakkavad ringi tiirlema igasugused kelmused ja vembud ja jalad kiiremini kepslema, tekib suur soov kedagi sellises olekus kuskilt napsata, patsist sikutada või kuuesabast näksata. Ja kui lõpuks kogu sokutamise möll on läbi saanud ja kasukas seljast tõmmatud, tahaks mõnusalt ennast kuskile kerra keerata ja üks mõnus uinak teha.» lisab Liisa Maasik, üks sokule hinge andnutest.
Eesti Rahvapärimuse Kooli jõulusoku rännak mööda Eestit sai alguse 17ndal novembril ja kestab aasta lõpuni. Soku külalisraamatus on hulgaliselt ülestähendusi nii lastelt kui suurtelt, 6-aastase poisi ütluse järgi on «sokumäng ja pusklemine üldse parim mäng», V klassi tüdruku järgi oleks mängida võinud veel ja veel. Kõige suuremaks tunnustuseks sokule on olnud ühe lapse poolt kõrva sosistatud südamesoov: «Tahaksin, et sa tuleksid minuga jõuluajal mängima».
Jõulusokku saab veel näha erinevates programmides Tartus, Varal, Sillaotsal, Paides, 17ndal detsembril taas Tallinnas. Kui keegi sokult head käekäiku soovib, võib sokule kirjutada, pakkuda pähkleid ja õlut, eks siis sokk nende pealt vaatab, kuidas pusklemisega on.
Sokukese tegemistest, programmidest ja jõulukombestikust loe lähemalt siit!