Eeskuju: Uruguay katab 95 protsenti elektrinõudlusest taastuvenergia abil

Uruguay pealinn Montevideo. Foto: SCANPIX

Lõuna-Ameerika ühe edumeelsema riigi pikaajaline riiklik energiastrateegia kannab vilja – juba 95 protsenti Uruguay elektrinõudlusest kaetakse taastuvenergia abil, kirjutab The Guardian.

Uruguay on vähem kui kümne aastaga drastiliselt vähendanud oma energiatootmisest tulenevat süsinikdioksiidi jalajälge.

«Seejuures pole see tarbijatele kaasa toonud energiakulude olulist kasvu ega nõudnud riigilt subsiidiume,» rääkis Guardianile kliimamuutuste poliitika juht Ramón Méndez.

Praegu toodetakse juba 94,5 protsenti riigi elektrist taastuvenergia abil ning inflatsiooni arvestades on energiahinnad tarbijatele varasemaga võrreldes isegi madalamad. Samuti esineb riigis tänu energiaallikate mitmekesisusele ka vähem laialdasi elektrikatkestusi.

15 aastat tagasi oli olukord aga hoopis teine. Sajandivahetusel moodustas nafta Uruguay impordist 27 protsenti ning toona oli äsja rajatud ka uus toruühendus, millega tarniti Argentinast maagaasi.

Nüüd on suurimaks impordiartikliks aga riigi kaubasadamaid ummistavad tuuleturbiinid.

Biomassi ja päikeseenergia kasutamine on samuti saanud populaarseks. Lisades sellele hüdroelektrijaamad, moodustab taastuvenergia 55 protsenti kogu riigist kasutatavast energiast (kaasaarvatud transpordikütused). Maailma keskmine näitaja on 12 protsenti.

Hoolimata väikesest pindalast ning vaid 3,4 miljoni inimeseni küündivast elanikkonnast on Uruguay viimastel aastatel näidanud end mitmest küljest uuendusmeelse riigina, jõudes üha tihemini rahvusvahelise meedia esikülgedele. Näiteks paistab Uruguay oma pigem konservatiivsete naabrite seas silma liberaalse uimasti-, abordi- ja samasooliste kooselu puudutava poliitikaga.

Nüüd plaanib riik jõuda ka maailma kõige keskkonnasäästlikumate riikide sekka. Varem ka energiaministri ametit pidanud Méndez on Pariisi kliimakonverentsile läinud väga ambitsioonika lubadusega – vähendada riigi süsinikdioksiidi emissioone 2017. aastaks võrreldes 2009-2013 keskmisega lausa 88 protsendi võrra.

Seejuures ei ole Uruguay avastanud mingeid ainulaadseid tehnoloogilisi imelahendusi ning väldib ka tuumaenergiasse panustamist. Viimasel kahel aastakümnel ei ole rajatud ka uusi hüdroelektrijaamu.

Méndezi sõnul toob edu pigem veidi igavam, kuid seda enam kopeerimist vääriv strateegia: selgete pikaajaliste otsuste langetamine, toetav seadustik ja regulatsioonide keskkond ning erasektori ja riigi tugev koostöö.

Selle tulemusena on Uruguays viimase viie aasta jooksul energiasse investeerimine (peamiselt taastuvenergiasse, kuid samuti maagaasi) suurenenud 7 miljardi USA dollarini ehk 15 protsendini riigi SKTst. See näitaja on Lõuna-Ameerika riikide keskmisest viis korda kõrgem.

«Me oleme õppinud, et taastuvenergia on tegelikult finantsäri,» selgitas Méndez. «Ehitus- ja hoolduskulud on madalad, seega, kui sa suudad investoritele pakkuda turvalist keskkonda, on see väga atraktiivne äri.»

Välisfirmad on Uruguaysse tuuleparkide rajamiseks järjekorda võtnud. Üha suurenenud konkurents on aidanud kaasa elektritootmise kulude vähenemisele, mis hoiab hinda ka lõpptarbijate jaoks madalal.

Kui võrrelda Uruguayd teiste suures osas taastuvenergiale toetuvate väikeriikidega, paistab see silma oma energiatootmisviiside mitmekesisusega. Näiteks Paraguay, Bhutan ja Lesotho sõltuvad pea täielikult hüdroenergiast, Island maasoojusenergiast, kuid Uruguay on üritanud erinevate taastuvenergiaressursside kasutamisega kliimamuutustega seonduvaid riske maandada. Näiteks annavad mõned tuulepargid energiat ka hüdroelektrijaamadele, mis tähendab, et peale vihmahooaega jätkub veereservuaaridest kauemaks. Méndezi sõnul on selline strateegia vähendanud riigis põuaohtu 70 protsenti, mis on üsna oluline näitaja - varem võis kuivapoolne aasta riigi SKT-le kuni 2 protsenti maksma minna.

See pole riigi majandusele aga ainus hüve.

«Viimased kolm aastat ei ole me importinud ühtegi kilovatt-tundi,» väitis Méndez.

«Me olime varem Argentina elektrist sõltuvad, kuid nüüd ekspordime hoopis meie neile. Eelmisel suvel müüsime me Argentinale kolmandiku oma elektritoodangust.»

Uruguayl on ees veel mitmed väljakutsed, näiteks transpordisektor sõltub ikka veel naftast (mis moodustab kogu riigi energiatarbimisest 45 protsenti). Samas on paljud suured tööstusettevõtted läinud hiljuti üle biomassist saadavale energiale.

Méndezi sõnul on Uruguay edu taga kolm faktorit: maine (tegu on stabiilse demokraatiaga, mis ei ole kunagi riigivõlgu kustutanud, mistõttu on see investoritele pikaajalisteks rahapaigutusteks atraktiivne); soodsad keskkonnatingimused (palju tuult ja päikest ning põllumajanduse toodetavat biomassi); tugevad riigifirmad (mis on erasektori ettevõtetele usaldusväärseteks partneriteks ning teevad valitsusega koostööd atraktiivse ärikeskkonna arendamiseks).

Méndez tunnistas, et mitte iga riik ei saa Uruguay mudelit kopeerida, kuid samas on tema sõnul tõestust leidnud faktid, et taastuvenergia abil saab tootmiskulusid vähendada ning tagada rohkem kui 90 protsenti riigi elektritarbimisest ilma tagavaraks keskkonda reostavaid söe- või tuumaenergiajaamu omamata. Lisaks on Uruguay eeskujuks era- ja avaliku sektori efektiivse energiakoostöö alal.

Kõige olulisemana mainis ta aga konkreetsete strateegiliste otsuste langetamist. Nimelt võttis Uruguay valitsus seitse aastat tagasi vastu mõned pikaajalised kavad, mida toetasid kõik parlamendi erakonnad.

«Selleks, et sinna jõuda, tuli meil läbida raske kriis. Me veetsime 15 aastat halvas kohas,» rääkis Méndez. «Kuid 2008. aastal suutsime me vastu võtta energiapoliitika pikaajalise kõike hõlmava kava... Lõpuks oli meil selged sihid silme ees.»