Postimehe naisteportaal sai kirja ühelt truult lugejalt, kelle arvates ei pea pühadeaeg olema sugugi stressirohke.
Lugeja kirjutab: jõulud on tegelikult lihtsad!
Traditsioonid on olulised. Jõulud on suur püha. Minu soov oleks, et kõik näeksid neid pühi ja traditsioone avatud meelega.
Kui ma suureks saades omaette kolisin, ei soovinud ma mitu aastat mingeid pühi tähistada. Isegi jõule mitte. Mitte et mu lapsepõlves sellega midagi kohutavalt valesti oleks olnud, aga mäletan siiski seda stressi, mis pühadega kaasnes. Tohutu ettevalmistus ja ootus, kuidas kõik peaks olema. Loomulikult tahtis minu ema, et kõigil oleksid imelised pühad, aga võib-olla olid need ootused liiga kõrged. Nii soovisin mina kõike seda üldse vältida.
Pärast lapse sündi omandasid traditsioonid taas uue tähenduse. Suutsin pühadest jälle positiivset meenutada ja sain aru, et võin pühi omamoodi tähistada. Lihtsamalt ja ootusi (just nimelt enda omi) mitte ülemäära üles keerates. Laud eii pea olema lookas ja isegi pereringis teeme juba ammu loosipakke.
Näen ümberringi inimesi, kes endiselt pühadestressi on mähitud. Millise sugulase juures milline päev veedetakse, kingid sajale inimesele, tohutud toiduettevalmistused. Muide, sageli tõmbame ka lapsed enesele aru andmata sellesse stressiringi. Lapsed ei tea ju, mida jõuludest oodata. Meie ise tekitame neis ootused. Nii et selles osas tasuks lapsi säästa. Näiteks ei tasu kurvastada, kui ei ole võimalik suuri kinke teha või kui kõik pereliikmed ei saa koos olla. Lapsed võtavad jõule täpselt nii nagu meie ette näitame.
Arvan, et võiksime jõule võtta rahulikult. Need ei ole pühad, kus kõik maagiliselt ideaalseks muutub. Minu jaoks on need pühad, mil olla tänulik selle eest, mis meil on, mitte kurvastada selle üle, mida pole. Rõõmu ja rahu pühad, kus kõik algab meie suhtumisest. Vähem ootusi toob teinekord hoopis rohkem imesid! Rahulikke jõule!