Siiri Erala: miks ravida alkohoolikut?

Siiri Erala Foto: Peeter Langovits

Elas kord mees, ta võttis endale naise ja sai temaga õnnelikult kaks last. Siis hakkas mees viina võtma ja naisele kallale tikkuma ning õnnelik pereelu sai läbi. Nüüd elab mees üksinda, ta on tunnistatud invaliidiks ja elab sotsiaaltoetustest. Viinaga ei ole mehe teed siiski lahku läinud – nad kohtuvad ikka ja tormilised kohtumised lõppevad vilkurite saatel haiglasse sõiduga. See kordub üha uuesti ja uuesti.

Ühte sellist alkohooliku lugu olen kõrvalt näinud ja ilmselt kerkib ka lugeja silme ette mõne tuttava tuttav, kelle elukäik on kulgenud samamoodi ja jõudnud üsna trööstitusse lõppfaasi.

Eelmisel nädalal ilmusid suuremate linnade bussipeatustesse alkoholi liigtarvitamise eest hoiatava kampaania plakatid, mis osutavad viinavõtmisega kaasnevatele tõsistele tagajärgedele. Võtame südamehaiguste, vaimsete häirete, maksahaiguste ja rinnavähi terviseks? Inimesed plakatitel on siiski veel üsna inimese näoga, tegelikult on alkoholismi pale palju koledam. Inimesed joovad ennast haigeks ja jätkavad ka siis, kui etanool on neist teinud invaliidi.

Tervishoiuekspert Anu Kasmel viitas eelmisel reedel ajakirjanike ees kõneldes samuti alkoholi liigtarvitamisega seotud probleemidele Eestis. Ta esitas ka inglise professori söör Michael Marmoti suust pärineva küsimuse: «Mis mõte on inimesi ravida, kui nad lähevad tagasi ühiskonda, mis on need haigused esile kutsunud?» Tõepoolest, milleks ravida inimesi viinakahjustustest, kui nad jalad alla saades esimesest keldripoest endale kanget märjukest ostma tõttavad. Milleks?

Ravimisel oleks ehk mõtet siis, kui inimest ümbritsev keskkond muutuks – kui viinapood oleks veidi kaugemal kui kümne minuti tee kaugusel, kui rahvatervist hakatakse pidama poliitiliselt oluliseks teemaks, kui riik hoolitseb ka sotsiaal­selt tõrjutute eest ja kui lõpetatakse stressi tekitav võidujooks majandusliku edu nimel.

Laenates taas sõnu Kasmelilt, on naiivne arvata, et alkoholist tingitud terviseprobleemidel ja nende kordumisel on vaid üks põhjus – põhjusi on palju, kuid enamik neist on meie silmade eest peidetud justkui jäämäe veealune osa. Suhtumisega «aga ise ta ju tõstab pudeli suule» neid muresid ei lahenda.

Konjunktuuriinstituudi küsitlused on näidanud, et suur osa eestimaalastest pooldab rangemate piirangutega alkoholipoliitikat. Enamikule ei meeldi alkoholi müük spordivõistlustel, bensiinijaamades ja elumajade all asuvates keldripoodides. Seega, milles küsimus? Mis takistab meid loomast riiki, kus oleks mõtet ka alkohoolikut ravida?