Päevatoimetaja:
Angelina Täker

Kilekotid muutuvad defitsiidiks

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

EL riikidel on kohustus kilekottide tarbimine kontrolli alla saada ning kui mõni riik on valinud meetmeks näiteks väikeste kilekottide maksustamise, siis Eesti seda teed minna ei plaani.

«Uuring kinnitas, et me pole nii suure kilekotitarbimisega riik, nagu on üritatud väita. Õhukeste kilekottide (poes müüdavad kilekotid) kasutamise arv on isegi pigem positiivne ning asjad pole halvasti,» kommenteeris keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek äsja läbi viidud kilekottide tarbimise uuringu tulemusi.

Küsitlus viidi läbi 500 kaupluse hulgas, nende hulgas nii suured jaeketid kui ka spetsialiseeritud (näiteks kodukaupade, parfümeeria jm müügiga tegelevad) kauplused ning sellele vastas 369 kauplust.

Sellega selgus, et Eestis tarbitakse 133,2 miljonit kilekotti aastas, nende hulgas kasutatakse väikseid õhukesi kilekotte 114, 9 miljoni ulatuses. Kogu kilekottide hulgast müüakse ainult 3,1 miljonit kilekotti raha eest, seega tasuta antakse inimestele 111,8 miljonit kilekotti ehk 97 protsenti kogu hulgast.

Kõige enam suuri kilekotte tarbivad tartlased, mil nende arv on 50 tükki inimese kohta, järgneb aga Paide, kus läheb kaubaks 41 kilekotti inimese kohta aastas. Väikseid õhukesi kilekotte kulub kõige enam Põlvas (213 inimese kohta), millele järgneb Rapla (196 inimese kohta aastas).

Eeki sõnul on esmane mõte võtta suurte kilekottide kasutamine veelgi enam kontrolli alla nende miinimumhinna reguleerimisega – tõsta miinimumhind seniselt 15 sendilt 30 sendini.

Väikeste õhukeste kilekottide puhul võib esialgu piirduda sellega, et loobuda nende tasuta jagamisest kassades, mida praegu tehakse vahel ilma küsimatagi. Nende täielikult keelustamine pole seni soovitatav, kui müügil puuduvad selged alternatiivid või need on liiga sagedaseks kasutamiseks liiga kallid.

Võimalikud alternatiividena erinevas suuruses kilekottide asemele on nähtud biolagunevaid ja oksüdantide toimel lagunevad plastkandekotte, korduvkasutatavaid plastkandekotte, riidest ja paberist kotte ning võrkkotte.

«Biolaguneva koti kohta on inimestel arusaam, et neid võib visata kuhu tahes ning seeläbi suureneb ka prügistamine. Biolagunevad on need ainult tööstuslikes kompostimisrajatistes,» lisas Eek.

Aprilli lõpus heakskiidu saanud Euroopa Parlamendi uue direktiivi kohaselt tuleb EL liikmesriikidel vähendada kilekottide kasutamist. Variandid selleks olid kas vähendada õhukeste kilekottide tarbimist maksimaalselt 90 kilekotini inimese kohta 2019. aastaks või keelata väikeste kilekottide tasuta jagamine poodides.

Tagasi üles