/nginx/o/2015/06/08/4162421t1h01da.jpg)
Kinnisvaraturud toimivad vastavalt võimalustele ning kohanduvad muutuvate eeliistustega, kirjutas Uus Maa kinnisvaraanalüütik Risto Vähi oma Facebooki lehel.
Analüütik: kolhoosikeskustel enam kohta ei ole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üsna tihti kohtame kinnisvarakäsitlustes väidet, kuidas väljaspool Tallinna ja Tartut on asjalood halvad ning turg on tuksis. Olen ise neid väiteid teadlikult eiranud ja rääkinud mingi ajajoone keskmisega võrreldes sarnasest, kõrgemast või madalamast tulemusest. Ja mul on selleks kindel põhjus.
Millega võrreldes me üldse saaksime öelda, et asjad on halvasti? Võrreldes suure linnaga või buumiajaga? Ainus adekvaatne põhjus seda väitmaks on asi, et inimesed kolivad ära. Kuid see on sotsiaalne teema, millega kinnisvaraturg kohaneb. Nii väidangi, et kinnisvaraturud toimivad vastavalt võimalustele.
Endise suure tööstuslinna ja väljarände sümbioosi üks võrdkujusid on Kohtla-Järve. Aga ometi on seal igakuiselt 60-72 inimest, kes otsustavad osta korteri. Muide, samas suurusjärgus on Pärnu, millel läheb tohutult paremini ja mis on elanike arvult vaid natuke väiksem linn.
Ka Viljandit on vahest toodud sellise perifeerialinna näitena. Mina pole sellega sugugi nõus. Selles väikeses tegusas linnas ostetakse iga kuu 5-9 eramut. Muide, Tallinnas on sama näitaja 25-35. Ning kuigi täiesti loogiline pealinna mitte eriti suure numbri põhjus on kõrgem hinnatase, näitavad Viljandi numbrid ometi, et seal on iga kuu 5-7 leibkonda, kes on nõus ostma sellesse linna oma maja. See on otsus, mis tähendab enda tõsisemat sidumist selle kohaga.
Meie probleemide võrdkujuks tuuakse tühje kortermaju. Ärgem unustagem, et need kerkisid kollektiviseerimise, käsumajanduse ja linna ning maa erinevuste kaotamise ideoloogia raames. On täiesti loomulik, et olles taas tagasi turumajanduses, pole sellisele massile enam kohta ega nõudlust. Suured korrusmajad külades on pigem igand kui loomulik osa. Vaadake kasvõi maale naasvate inimeste eluasemete eelistusi - traditsiooniline eesti küla oma majaga.
Seega, kokkuvõtteks. Meie väikelinnade kinnisvaraturud pole halvas seisus, nad on just täpselt sellised, nagu nad saavad olla. Kui kortereid, maju ja ärimaid ostetakse, järelikult on ostjate taga hulk inimesi, kes selle kinnisvaraga midagi plaanivad. Neid pole palju, aga just niisugune hulk, mis väikelinnas praegu võimalik.