/nginx/o/2015/11/07/4674449t1hd156.jpg)
Kui otsustajad saavad endale lubada ilmselt peagi sinilinnu unustamist, mattes teema erinevatesse argumentidesse ja sogastades vett, siis meil seda võimalust ei ole, kirjutab Estonian Airi viimase lennu koju toonud kapten Immanuel Pärt lendurite avalikus ühispöördumises.
Täna oleme seisus, kus meie riigil ei ole enam rahvuslikku lennusidet maailmaga. Juhtus see pika aja jooksul ja mitme erineva ametniku koostöös. Neid sidus eelkõige mentaliteet ja see saigi saatuslikuks.
Jõudsime teenida Eesti rahvuslikku lennukompaniid pea veerandsada aastat ja selle aja jooksul on olnud palju tormituult.
Tahaks öelda, et las see juhtunu jääb õppetunniks, aga seekord ei saa.
Minu kõrval on inimesed, kes kõik tahaksid peredega jääda elama kodumaale.
Erinevalt ametkondlikest funktsionääridest ei saa kapten koos meeskonnaga endale lubada vähimatki möödavaatamist reeglitest ega reglementidest.
Kui otsustajad saavad endale lubada ilmselt peagi sinilinnu unustamist, mattes teema erinevatesse argumentidesse ja sogastades vett, siis meil seda võimalust ei ole.
Veerandsada aastat sirgeseljaliselt roolis istudes ja pilku läbi lennukiakna ette suunates ei mõtle sa Brüsseli koridoridele, vaid sellele, et reisijatel oleks hea ja turvaline.
Nii tegid meie lendurid 24 aastat.
Meil ei ole kunagi ega ka praegu olnud salakavala nõu andjana abiks riiklikke ametnikke ega kõrgestikoolitatud funktsionääre.
Täna seisame riigi laua ees ja meile vaatab vastu tühi paber – nägemist, töömesilased, oli tore, aga otsa sai. Parem, kui te enam ei sumiseks ja laseks meil teema maha vaikida.
Aga meie oleme lihtsad lendurid, kes soovivad ausalt oma tööd teha – lootes, et rahvusvärvides teraslinnuna on riik meie selja taga. Oleme kurvad riigikoridorides valitseva hoolimatuse, diletantluse ja küündimatuse pärast.
Aitäh, head reisijad, et te olite kõik need aastad meie selja taga.
Vabandust, Eesti, et olemas oleme.