«Eesti rikkaim mees» elab tulevikus

Iduettevõtja Kristo Käärmann veedab lõviosa ajast Londonis ja mööda maailma ringi reisides, kuid iga paari nädala tagant veedab ta vähemalt ühe päeva oma neli aastat tagasi asutatud ettevõtte Transferwise Tallinna kontoris.

Käärmann suhtleb oma töötajatega võimalikult palju. Ta ongi hea suhtleja – võib sekundi murdosa jooksul ette manada ameerikaliku müügimehe naeratuse ja panna sind ennast hästi tundma. On aus ja otsekohene ning hindab neid omadusi ka teiste juures. Kuigi suure osa tööelust on Käärmann veetnud ülikonda kandes rahandusmaailma gigantide juures, kasutab ta oma idufirmat juhtides võimalust ja tunneb end mugavalt teksades ja T-särgis, värvilistes sokkides ja kapuutsiga pusas. Äripäeva omistatud rikkaima eestlase tiitel ei tähenda Käärmannile midagi. Pigem häirib. Tema pangakontol pole palju raha, kindlasti mitte Äripäeva hinnatud 234 miljonit eurot, ta sõidab uhke auto asemel jalgrattaga ja elab üürikorteris, Eestis käies suisa ema juures. Tegeleb oma ettevõtet ehitades hommikust õhtuni ei vähema ega rohkema kui (pangandus)maailma muutmisega. Ettevõtjana ei lase end häirida sellest, kuidas asju varem on tehtud, ning keskendub, nägu alati naerul, ainiti tulevikule.

Kristo Käärmann (35)

• 2011–... Transferwise’i asutaja ja tegevjuht

• 2007–2011 Deloitte, juhtimiskonsultant

• 2005–2007 – Tartu Ülikool, assistent

• 2004–2007 – PricewaterhouseCoopers, konsultant

• 2006 – Tartu Ülikool, magistrikraad, matemaatika ja arvutiteadus

• Abielus moedisainer Kriss Soonik-Käärmanniga

Ütlesid hiljuti, et viimati oli sul pangakontol 2000 eurot. Kas sa palka ikka jaksad endale maksta?

Ikka. Piisavalt, et saaks toredasti ära elada. Nii endale kui ka ülejäänud neljasajale inimesele.

Juhid rahvusvahelist ettevõtet ja peaksid saama maksta endale kohe korralikku palka, millega võiks end isegi rikkana tunda.

Jah, aga ma ei tee seda. Ma arvan, et selle töö juures on palju ägedamaid asju, kui endale palka maksta. Me maksame ettevõttes head palka. Aga meil on vähe inimesi, kellele meeldib tööl käia sellepärast, et nad saavad palju palka. Nad teevad meiega koos asju sellepärast, et on huvitav, et sellest on maailmas kasu. Mina kaasa arvatud.

Aga kas sul vähemalt uhke auto on?

Mul ei ole autot. Mul on väga uhke jalgratas. Selle nimi on Raleigh Path Racer. Raam pärineb 1930ndate algusest, veljed on uuemad. Selline hästi äge postiljonide võidusõiduratas. See ongi minu liikumisvahend Londonis, seal on hea jalgrattaga liikuda. Vahemaad ei ole enamasti pikad, linna ühest otsast teise oleks üsna kaugel minna, aga servast kesklinna on veel täiesti okei jalgrattaga sõita. Kindlasti parem kui autoga.

Kuidas kinnisvaraga on? On sul vähemalt Londonis katusekorter kuskil pilvede kõrgusel?

Ei ole. Kahjuks mul puudub ka kinnisvara. See on natuke põhimõtteline asi. Ma saan aru selle olulisusest, et inimesel oleks oma koht, aga tunnen, et kinnisvara omades kulutaksin sinna liiga palju aega. Tahaks sellega siis midagi teha, näiteks remonti. Aga kui seda ei ole, siis on natuke lihtsam. Finantsiliselt võttes oleks ilmselt mõistlik omada, aga emotsionaalselt tunnen, et praegu on teistmoodi lihtsam.

Isegi Eestis ei ole oma pesa?

Eestis on tore see, et nii minu kui ka Krissi vanematel on palju ruumi. Siis saame vanematel alati külas käia. Neil on selle üle väga hea meel. Minu vanemad kindlasti ei osanud loota, et nad mind nii tihti näevad. (Naerab.) Ja ma olen 35.

Nii et tegelikult võiks öelda, et Eesti rikkaim mees elab vanemate juures?

(Naerab.) Jah, elab ema juures.

Kuna sinu ettevõte kasvab tohutult kiiresti, siis teed aastas sadu tööintervjuusid. Millised küsimused sinu hinnangul inimest kõige paremini avavad?

Kõige paremad on ikka miks-küsimused. Näiteks et miks sa läksid ühte või teist asja õppima, miks vahetasid töökohta. Ja siis püüan vastuse põhjal aru saada, mis oli tõeline põhjus. Ma usun, et kõik inimesed teevad õigeid otsuseid, kui nad oma elus liiguvad, aga mulle on oluline aru saada, mis neid otsuseid ajendab. Natuke küsin ka tuleviku kohta. Minu lemmikküsimus on, mis nad pärast Transferwise’i tahavad teha.

Mida sina siis pärast Transferwise’i tahad teha?

Kui ma oleksin tööintervjuul ja peaksin sellele vastama, siis püüaksin ausalt ära rääkida, et ma ei mõtle sellele eriti palju. Oleme praegu Transferwise’iga hästi põnevas kohas. Oleme saavutanud maailmas unikaalse positsiooni: pärast PayPali (internetimaksete platvorm – toim) ja enne meid ei ole tehtud midagi sellist, mis oleks võtnud pankadelt globaalselt üsna suure turuosa ära. Meie muudatus puudutab praegu ainult rahvusvahelisi pangaülekandeid, aga oleme juba suhteliselt suure tüki hammustanud. See muudab selle, mida me teeme, nii põnevaks, et ma ei taha kulutada liiga palju aega mõtlemisele, mida järgmisena teha.

 

Kristo armastab väga reisida ja püüab ka töökäikudest viimast võtta. Hiljuti käis ta koos abikaasa Krissiga ärireisil Tokyos, kuid tööasjade kõrvalt jäi aega ka üheskoos jalgratastega loodust ja kohalikku kultuuri avastada. Foto: Erakogu

Aga mõnikord ikka mõtled?

Jah, aga ma usun, et see, mis tuleb pärast Transferwise’i, on sellega üsna sarnane. Sest mulle meeldib teha seda, mida ma teen. Teeksin seda edasi. Tehnoloogiaettevõtlust ja midagi seoses sellega, mis on panganduses või rahamaailmas valesti. Ma ei taha öelda, et pangad oleks pahad, aga seal on veel väga palju ära teha. Tahaksin pangandust paremaks teha nii, nagu pangad ise seda ei suuda, kuna nad on suured organisatsioonid ja teises turusituatsioonis.

Millised inimesi sa palkad, mida nende juures hindad?

Hindan ausust ja otsekohesust. Kuna minu intervjuud on hästi lühikesed, siis  hindan seda, kui me jõuame hästi kiiresti asja sisuni. Kui intervjuu kestab 25 minutit ja selle aja jooksul pole me jõudnud tõsiste, sisuliste ja isiklike teemadeni, oleks meil ilmselt ka tulevikus väga raske kiiresti tegutseda. Ma hindan ka seda, kui inimesed on asjad enda jaoks läbi mõelnud, kui nad ise mõtlevad, mida oma elus teevad. Inglise keeles öeldakse selle kohta self-reflective. Teiseks otsin, et neil oleks millegi suhtes  kirge. See ei pea olema kirg panganduse või mingi konkreetse tehnoloogia suhtes, vahel on see kirg mingi hobi. Hiljuti intervjueerisin inimest, kes hobi korras teeb arvutimängu, mis modelleerib elu. Kui puud saavad päikest, siis nad kasvavad kõrgemaks, liigne päike suretab aga rohu välja ja nii edasi. Kuidas elu ja liigid mingites olukordades võiks areneda – sellise asjaga tegeleb noormees oma vabast ajast. Mis on väga põnev.

Kui sa viis aastat tagasi Transferwise’i asutasid, kas oleksid tollase iseenda tööle võtnud?

Ma olen sellele mõelnud. Mõnele positsioonile küll, aga ma kardan, et oleksin valesse kohta sattunud. Ma oleks võib-olla saanud selliseks nooreks tootespetsialistiks. (Naerab.) Inseneriks poleks vist küll kvalifitseerunud, ma kardan. (Mõtleb hetke.) Üsna raske oleks olnud tegelikult üldse tööle saada.

Miks siis nii? Mispärast sa ennast ettevõtte juhiks poleks palganud?

Viie aasta tagune mina ei oleks taibanud ega söandanud isegi sellele kohale kandideerida. Olles töötanud enne pea kaheksa aastat väga suurtes, rohkem kui kümne tuhande inimesega korporatsioonides, oli minu reaalsustaju veidi varjutatud korporatiivsest butafooriast. Ise alustades said põhitõed ja väärtused väga kiiresti paika.

Sa ütlesid, et hindad inimeste juures kirge, kas sinus endas on seda?

Jah, sellistes asjades oleksin oma testist läbi saanud. Ma erutun üsna kergesti põnevatest asjadest, mida uurida või katsetada, millega mängida. Näiteks ülikooli ajal huvitas mind väga mikrobioloogia ja see, kuidas genoomist saab inimene. Matemaatikuna on üsna selge, et sul on DNA, mis on selline hästi pikk kood, milles on informatsiooni 3 GB ... ja siis sellest järsku tuleb inimene. Ja siis veel palju inimesi. Ja siis nad hakkavad koos tööle niimoodi, et tekivad rongid ja autod ja lõpuks pangad. Mikrobioloogia hakkas mind ülikooli keskel nii palju huvitama, et viimased paar aastat tegelesin arvutusliku bioloogiaga ehk proovisime arvutite abil modelleerida, mis seal inimese mikrotasandil toimub. Kahjuks ma sellega väga kaugele ei jõudnud, aga oli igal juhul väga huvitav.

Mida tähendab väga kaugele – kas sellest oleks võinud ideaalis sündida mingi ettevõte?

Niimoodi sünnivad ravimid. Kui me saame aru, kuidas inimesed mikrotasandil toimivad, siis oskame ehitada ravimeid, millega haigusi ära hoida või ravida. Tegutsesin sel ajal Tartus ühes idufirmas, mis püüdis uurida Geenivaramu andmeid. Minu jaoks jäi see tee üsna lühikeseks, ma ei jõudnud seal väga kaugele. Ei leidnud ühtegi ravimit.

Kui glamuurne siis ühe miljardi dollari väärtusega iduettevõtte juhi elu on? Millised sinu päevad välja näevad?

See on sarnane teiste ettevõtetega, kus töötab 400 inimest. Väga palju on tööd inimestega. Pigem on pikad kui lühikesed tööpäevad, aga ma olen saavutanud üsna hea tasakaalu sellega, et jätta piisavalt aega ka eraeluks ja spordiks ja vabas õhus olemiseks. Üldiselt sõidan hommikul jalgrattaga tööle, tavaliselt on mõni hommikukohtumine – koos hommikusöögiga, kas siis intervjuu kellegi tööle kandideerijaga või mõne kolleegiga. Nii see tavaliselt läheb – töö inimestega, partneritega, vähem ka investoritega. Nagu iga teise ettevõtte juhatamine. Eks laienemine uutesse sihtkohtadesse toob kaasa üsna palju reisimist. Enamasti korra nädalas pean kuskil käima. Vahel on see New York, viimati oli Tokyo ja varsti tuleb Dubai.

Kas see pidev lendamine ära ei tüüta?

Pigem mitte. Lennukis saab rahulikult tööd teha, ei tule meile. Saab teha asju, mis vajavad pikemat mõtlemist. Lennukiga sõitmine on vahel üsna inspireeriv.

Reisid sa äri- või turistiklassis?

Turistiklassis. Ma pole elus kordagi äriklassis sõitnud. Üks kolleeg on mulle õpetanud, kuidas saada kõige odavamad äriklassi piletid. Ostad unerohud, mis maksavad viis dollarit, võtad ühe rohu ära ja magad rahulikult terve aja. Kui üles aetakse, lähed maha. Mis siis vahet on, kas magad turisti- või äriklassis.

Transferwise’il on viis kontorit üle maailma: Tallinnas, Londonis, New Yorgis, Tampas, Berliinis. Millises sulle kõige rohkem käia meeldib?

Tallinnas. See on meil kõige suurem ja seetõttu ka kõige ägedama suminaga.

Kui tihti sa üldse Eestis käid?

Kord kahe-kolme nädala jooksul. Üsna tihti lendan siia reede hommikul kell 6.40 Londonist startiva Ryanairi lennuga. Siis veedan toreda päeva kontoris, õhtuni välja. Nädalavahetusel saab kaunis Eesti looduses matkata või sõpradega midagi teha. Esmaspäeval või teisipäeval lendan tagasi.

Tundub, et Eesti on sulle ikka väga oluline, kuigi sa elad linnas, mis on paljudele meie noortele unistuste kodulinn. Miks nii?

Eesti on tore. Olen maailmas üsna palju ringi käinud ja isegi pikemalt aega veetnud, aga ma ei leia, miks mõni teine koht peaks olema parem kui Eesti. Sellepärast mulle meeldib siia tagasi tulla. Tegelikult meeldib ka siinne kliima – talvel suusatada, sügisel rabas matkata ja suvel saab rannas ka käia.

Loodad sa kunagi taas püsivalt siia elama tulla?

Kindlasti. Miks mitte. Aga ma arvan, et sinna on veel aega.

Tundud ka üldiselt idufirmade maailmas üsna palju sees olevat. Millised need idufirma-ettevõtjad siis on, kuidas neid tänaval ära tunda?

Iduettevõtjad käivad omavahel palju läbi sellepärast, et eriti alguses on üsna oluline üksteiselt tuge saada. Kui mõelda tagasi aastale 2011 või 2012, kui me ka alles alustasime, siis hästi tore oli õppida mitte ainult enda, vaid ka teiste vigadest. Sellest on palju kasu. Aga ma arvan, et tänaval iduettevõtjad liiga palju aega ei veeda. Edukamad iduettevõtjad on natuke naiivsed. Õigemini on vaja midagi sellist, mis on julguse ja naiivsuse vahepeal; usku, et nad suudavad selle konkreetse probleemi lahendada või uue käitumise inimestes juurutada. Tänaval ei näe neid tihti sellepärast, et selle naiivsuse najal on nad tihtipeale üsna kirglikud ja jäärapäised, et oma ideed teoks teha, ja siis läheb üsna palju aega seda kuskil garaažis või edasijõudnutel kontorinurgas konkreetselt tehes. Tavaliselt on need üsna aktiivsed ja töökad inimesed.

Eestis on kombeks nimetada kõiki värviliste sokkide (Kristo tõmbab püksisääre üles ja näitab naerdes oma kollaseid sokke – K. H.) ja kapuutsiga inimesi hipsteriteks. Kas kõik idufirma ettevõtjad on hipsterid?

Absoluutselt mitte.

Aga tead sa mõnda ülikonnas idufirma-ettevõtjat?

(Mõtleb pikalt.) Ei. Nad ikka vahetevahel kannavad ülikonda, aga enamasti pole välimus neile oluline ja seetõttu tavaliselt riietutakse mugavalt. Aga vähemalt Londonis peab hipsteriks olemiseks vaeva nägema. Ma ei usu, et iduettevõtjatel on aega oma imagoga nii palju tegeleda. Üsna palju peab selleks tegelema oma habemega ja tuunima jalgratast. Mina olen hipsteri kiirversioon, et ei peaks vaeva nägema.

Enne Transferwise’i töötasid ju audiitorfirmas, mis on täielikult ülikonnamaailm. Mis nendest ülikondadest nüüd saanud on?

Mõned on kapis alles, aga pole eriti kasutust leidnud. Mul ei ole ülikondade vastu midagi. Ma arvan, et kui meesterahvad tahavad head välja näha, siis loomulikult on ülikond õige valik. Mulle tegelikult tollal meeldis ülikonda kanda. Aga siis oli selleks aega, ei pidanud igasuguseid ägedaid asju tegema.

Kuidas te olete Taavetiga (äripartner Taavet Hinrikus – K. H.) Transferwise'is saavutanud selle, et teie töötajad on sunnitud ettevõtte reklaamimiseks poolalasti mööda Londonit ringi seiklema, aga ometi olete üks ihaldusväärsemaid tööandjaid?

Esiteks me muidugi ei sunni kedagi tänavatele tulema. Pigem tahavad päris paljud ise kaasa lüüa. Need Londoni üritused algavad meil enamasti päiksetõusul ehk 5.30 peab juba grimmis olema. Seal on käinud lisaks töötajatele isegi meie kliendid, kes viitsivad nii vara välja tulla. See on väga äge. Ma arvan, et see pigem ongi põhjus, miks me oleme ihaldusväärne tööandja, et meie juures saab selliseid asju teha. Et on unikaalne. Paljudes teistes traditsioonilisemates kohtades pole sul sellist võimalust.

Kuidas hoida ettevõttes tasakaalu, et oleks lõbus, aga samal ajal saaks see üsna keeruline töö ka tehtud?

Kui tagasi mõelda, siis minu ja Taaveti jaoks ei olnud see, mida me teeme, midagi sellist, mida me pidime tegema. Tegime sellepärast, et tahtsime teha. Samal ajal on meile mõlemale väga oluline, et see, mida me teeme, oleks lõbus. See ei ole tegelikult üldse väga raske. Me võtame oma tööd väga tõsiselt, igat makset, mis meie süsteemist läbi käib. See on alati kõige olulisem, aga ei tähenda veel, et meil ei võiks samal ajal lõbus olla. Miks me peaks tööl olema vähem lõbusad kui kodus?

Nüüd on Trasferwise’is juba ligi 400 töötajat. Kui palju sa nende ees vastutust tunned? Te olete ju ikkagi riskiettevõte – kasumit veel ei tooda ja pikka ajalugu ei ole.

Me käitume ettevõtte ehitamisel üsna ratsionaalselt. See, et me praegu investeerime palju raha kasvamisse, on teadlik otsus. Et meie minevik on viis, mitte viiskümmend aastat – ma ei tea, kui palju on mõtet selle pärast muretseda. Võib-olla 50 aastat minevikku on vähem tulevikku. Me pigem näeme iga päevaga üha rohkem, et seda, mis me teeme, on maailmas vaja, ja saame üha rohkem innustust, et sellesse on mõtet investeerida. Need, kes meiega ühinevad, teevad seda tuleviku, mitte mineviku pärast. Ma ei näe mingit põhjust, miks meil peaks olema suurem tõenäosus, et midagi nihu läheb, kui mõnes vanas ettevõttes. Pigem tahaksin mõelda vastupidi: kuna me oleme  värskemad, siis oleme suutnud oma ettevõtte moodsamalt üles ehitada.

 

Transferwise on tuntud oma julgete turunduskampaaniate poolest. Pildil on Londoni panganduskvartalis korraldatud aktsioon «Nothing2hide» ehk «Meil ei ole midagi varjata», millega nad näitasid, et ei varja vastupidiselt pankadele oma teenustasusid. Sageli osalevad üritustel ka asutajad Kristo (keskel vasakul) ja Taavet (keskel paremal). Foto: Erakogu

Mis sulle praegusele tasemele jõudmisel kõige raskem on olnud?

Mees- ja naiskonna kokkutoomine, kellega koos maailma vallutama minna. Näiteks meie arenduspealiku otsimisele kulus mul 18 kuud, intervjueerisin 48 kandidaati kõikidest maailma nurkadest. Kuni kohtasin Harshi, kes pärast mõnda aega kestnud kurameerimist meie tiimiga loobus oma PayPali ametikohast San Francisco soojas kliimas ja vahetas selle jahedate sügiste vastu Tallinnas.

Mida tähendab sulle ettevõtjaks olemine? Kas see on midagi, mida tahtsid juba lapsest peale?

Ma ei ole tegelikult kunagi unistanud ettevõtjaks saamisest ega oma firma tegemisest. Aga mulle on alati olnud väga põnev keerulisi probleeme lahendada. Seepärast paeluski mind konsultandi töö, kus sain iga paari kuu tagant aidata järgmisel suurel ettevõttel nende võimatuid väljakutseid teoks teha. Õppisin, et ettevõtte kontseptsioon ongi loodud selleks, et suur hulk inimesi saaks koos mõnd ühiskonnale vajalikku ülesannet lahendada. Meie ettevõte on ka vaid struktuur ja tööriist, mille abil saame teostada visiooni maailmast, kus raha liigub vabalt riikide ja valuutade vahel.

Te saaksite Taavetiga tõenäoliselt ikka väga rikkaks, kui Transferwise’i ära müüksite. Räägite alati, et te isegi ei mõtle sellele, aga olete üsna palju investeeringuid saanud ja pildil olnud, kindlasti on teile ka pakkumisi tehtud, nii et olete ju pidanud sellele mõtlema. Kas need rahasummad ei ole ahvatlenud?

Tegelikult ei ole pidanud mõtlema. Sa ei pea kuulama, mida inimesed räägivad, kui see sind ei huvita. Me oleme alles ühe ägeda asja tegemise alguses. Need jutud meid lihtsalt ei huvita, me ei kuula neid ega pea seega ka mõtlema ja midagi otsustama.

Aga idufirmat ju tehaksegi selleks, et see ühel päeval maha müüa?

Ma arvan, et idufirmad ei ole selles mõttes teistmoodi kui tavalised firmad. Inimesed hakkavad ikkagi firmat tegema, kui arvavad, et a) nad lahendavad mingit probleemi, nagu meie, ja b) inimesed tunnevad, et oskavad midagi hästi teha, ja siis teevad sellest ettevõtte, nagu juuksurisalongi või pagaritöökoja. Nad ei tee seda selleks, et ära müüa. Võibolla mõni teeb, aga see on erand.

Oled saanud üsna palju uhkeid tiitleid ja tunnustust, alates Londoni aasta ettevõtja tiitlist ja lõpetades Eesti Vabariigi presidendi teenetemärgiga. Mida need sulle tähendavad?

Tunnustus on tore ja me oleme Taavetiga mõlemad tänulikud, et meid ja meie tegemisi tähele pannakse. Aga arvan, et see pole tunnustus meile, et me nii toredad poisid oleme, vaid ikkagi sellele, mida teinud oleme. Selle tunnustuse kaugem kasu on see, et inspireerida järeltulevaid põlvesid proovima. Kui juba kaks sellist toredat Eesti poissi said hakkama, mis see siis ära ei ole. Võtke ja tehke käed mustaks. Mis siin oodata.

Rikaste esiviisikust ei ole vaid sina ja Taavet korruptsioonis süüdi mõistetud või selles kahtlustatav. Kas te pole veel jõudnud piisavalt pikalt äri ajada või on uus majandus tõesti altkäemaksust täiesti prii?

Meie ettevõtmise ja teiste tulevikuäride edukus sõltub sellest, kuivõrd õnnelikud on kasutajad. Parim viis seda tagada on teha asju, mis kasutajatele meeldivad – pakkuda mugavat ja läbipaistvat teenust, head hinda, head teenindust. Pole isegi võimalik, et ükski hämar tegevus meile mingi konkurentsieelise annaks. Globaalses äris ja maailmas, kus sotsiaalmeedia võimendab iga inimese sõnu ja tegusid, on valel väga lühikesed jalad.

Abiellusid poolteist aastat tagasi pesudisainer Kriss Soonikuga. Kui palju on teil aega koos veeta?

Ikka on. Täna (intervjuu toimus esmaspäeval – toim) sõime näiteks koos hommikust. Ta käib ka üsna palju Eestis, kuna tema ettevõte on samuti Eestiga seotud, tal toimub siin tootmine. Tihtipeale on siin ka pildistamised, et eesti tüdrukute najal maailma pesu eksportida. Me veedame tegelikult üsna palju aega koos. Planeerime aega selle järgi, kus tema on või kus mina pean olema. Näiteks kui meil mõlemal oli vaja Tokyos käia, siis tegime nii, et oleksime seal ühel ajal. Saime Jaapani maakohtades ka ilusa nädalalõpu veeta. Rattaga sõita. Ma arvan, et me veedame paarina sama palju aega koos kui ükskõik millised vähemalt Londoni mõistes töökad inimesed, kes peavad natuke reisima.

Ma saan aru, et te olete otsustanud, et koos intervjuusid ei anna. Miks nii?

Kuna me ei tööta koos. Tema tegi oma asja juba enne, kui me kohtusime. Mina teen oma asja. Kriss on küll tore klient, aga muidu olen ma täiesti iseseisev. (Naerab.)

Kas tähtsuselt järgmine inimene sinu elus on äripartner Taavet?

Kui me Krissiga abiellusime, siis pidin ta Facebookis sõbraks panema, et teatada maailmale, et oleme abielus. Siis ma avastasin, et mul on Krissiga vähem ühiseid sõpru kui Taavetiga. Taavetiga olime enne sõbrad kui äripartnerid. Selle kohta öeldakse vähemalt idufirmade maailmas, et suhe kaasasutajatega on nagu lastega abielu.  Eks ta nii on ka. Nagu oleks kaks abielu – üks Krissiga, üks Taavetiga. Päeval Taavetiga, öösel Krissiga.

Teid tundvad inimesed kirjeldavad, et olete Taavetiga nagu yin ja yang. Sina organiseerija, Taavet strateeg. Kuidas sina teie koostööd iseloomustaksid?

Meil on väga lihtne. Üks meie edu saladusi ongi see, kui hästi me koos töötame. Meil on mitmeski mõttes oluliselt lihtsam kui paljudel teistel. See algab sellest, mis on oluline. Ma arvan, et see, mis on oluline Taavetile, on oluline minule ja vastupidi. Sellest kõik algab. Olen üsna palju mõelnud, kas see, et me oleme mõlemad eestlased, teeb globaalse firma ehitamist lihtsamaks või raskemaks. Ühelt poolt on meil omavahel vähem kultuurilist katet, aga samas see, et meil on ühine kultuuritaust, teeb meil omavahel otsustamise ja tegutsemise palju lihtsamaks.

Hobidest rääkides oled öelnud, et sulle meeldib jalgrattaga sõita ja reisida. Jalgrattaga saad tööle sõita, nagu me juba kuulsime, aga mis laadi reisidel sa lisaks tööreisidele käid?

Seni on kõige ägedam reis olnud see, kui hakkasime vennaga Londonist peale ja sõitsime mootorratastega läbi Sahara kõrbe Malisse ja Burkina Faso kanti. Ära ei röövitud, aga hundid käisid vahepeal hirmutamas. See oli väga tore kõrbematk. Hästi põnev on teiste kultuuride ja rahvastega lähemalt tuttavaks saada muud moodi kui ainult turistina. Ma sattusin sinna Sahara piiri peale juba 2002. aastal, koos venna ja sõbraga Lõuna-Marokosse hääletades. Me hääletasime nelja venna auto peale ja peatusime nende juures kõrbe kalurikülas. Suhtlema me nendega ei jäänud, aga sõitsime sealtsamast külast läbi seitse aastat hiljem ja otsisime need mehed üles. Ühel vennal oli pood ja ta oli hiljuti abiellunud. Nad olid endale isegi natuke luksuslikuma maja ehitanud. Ja siis jälle elasime nende juures paar päeva. Vahel on võimalik nende reiside käigus ka sügavamalt teiste kultuuridega tuttavaks saada. Sellised hetked on väga väärtuslikud.

Mida teeb Transferwise?

2011. aastal asutasid kaks eestlast, Skype’i esimene töötaja Taavet Hinrikus ja rahvusvahelistes audiitorfirmades konsultandina töötanud Kristo Käärmann iduettevõtte nimega Transferwise. Mehed töötasid välja tehnoloogia, kuidas teha rahaülekandeid ühest valuutast teise ilma suurte pangateenustasudeta. Nimelt ei võta pangad näiliselt selliste ülekannete eest teenustasu, kuid võtavad aluseks valuutakursi, millesse on teenustasu salaja sisse arvestatud. Transferwise reklaamib, et nemad teevad ülekande pankadest 90 protsenti odavamalt. Nüüdseks on nende kaudu ülekandeid tehtud juba miljardite eurode väärtuses ning rahvusvahelised investorid on neid rahastanud 75,7 miljoni euroga. Praegu töötab ettevõttes juba ligi 400 inimest, neist suurem osa Tallinnas. Rikaste edetabeli tippu sattusid Käärmann ja Hinrikus vastavalt oma osalusele ettevõttes Transferwise, mille väärtuseks hinnatakse miljard (!) dollarit. Rikkuseks muutuks see asutajate jaoks siis, kui nad otsustaksid oma ettevõtte maha müüa. Kuna Transferwise on kiirelt kasvav ettevõte ja nad investeerivad raha laienemisesse, siis pole nad ka seni kasumisse jõudnud – omanikutulu ei saa nad samuti, vaid maksavad endale palka.