Advokaat selgitab: kuidas mõista, mis on OÜtamine?

Elvira Tulvik Foto: Foto: Erakogu

Igasugune teenuseosutamine ei ole OÜtamine, ütles KPMG advokaadibüroo vandeadvokaat Elvira Tulvik, kes selgitab lahti mõiste ja tagamaad. Probleemi kõrvaldamiseks oleks vaja enamat kui nõiajahti OÜtajatele.

See, et tööjõud on Eestis kallis, ei ole mingi uudis. Uudis pole ka see, et kallis on ta enamasti sotsiaalmaksu pärast, kus tööandja peab igal kuul töötajale palgale 33 protsenti peale maksma. Põhjus on solidaarsuse põhimõttes, mis kehtib meie sotsiaalsüsteemis, kus kõik tasuvad sotsiaalkindlustusmakseid nö riiklikku ühiskassasse, samas juhul kui töövõimetus kaob, saab riigikassast ka hüvitist ja ülalpidamist. Solidaarsuspõhimõttel on väga palju plusse ja mõni üksik miinus, aga see pole käesoleva artikli teema.

Teemaks on pigem see, et vaatamata saadavatele hüvedele on töötasuga seotud maksukulu suur, erinevalt nn passiivsest ehk mitte töötamisest, vaid ettevõtte omanikuks olemisest saadud tulust (enamasti dividenditulu), mida sotsiaalmaksuga ei maksustata ning tasuda tuleb vaid tulumaksu. Seega on ettevõtjate soov pidada võimalikult paljusid väljamakseid dividendiks ja võimalikult väheseid palgatuluks mõistetav.

Eriti hästi on see aastate jooksul õnnestunud väikefirmades, kus on enamasti üks omanik, üks juhatuse liige ja üks töötaja – kõik samas isikus. Selliseid «ühemehefirmasid» hakati kasutama palju ka töösuhte asendajana, osutades potentsiaalsele tööandjale teenust. Iseenesest ei ole midagi õigusvastast ega taunitavat selles, et nn «ühemehefirma» töötaja lepib aastaid miinimumpalgaga, et ettevõte korralikult käima saada.

OÜtamist on maksuamet rünnanud aastaid

Piiripealseks läheb asi siis, kui pikkade aastate jooksul palgast sootuks loobutakse ja kogu äriühingu tulu võetakse dividendina välja, vältides seejuures sotsiaalmaksu. Ekstreemsemal juhul ei võeta välja ka dividende, kasutades lihtsalt ühingu kontol olevat raha isiklike kulude katmiseks. Sellist tegevust tuleb kahtlemata piirata, kuna see kahjustab konkurentsi, on maksuõiguslikult vale ja õõnestab ka sedasama solidaarsuspõhimõtet, mis on meil Põhiseadusesse sisse kirjutatud.

Neid piiripealseid juhtumeid, mida hakati nimetama «OÜtamiseks,» on maksuhaldur üritanud aastaid rünnata. Alustati seal, kust olekski pidanud alustama, üritades määrata sotsiaalmaksu nendele ühingutele, kus puudusid töötajad ja väljamaksed koosnesid vaid kuludest ja dividendist. Mitu asja käis kohtust läbi kuni tuli lõpuks nn «WASP lahend» (3-08-364/35), kus kohus otsustas, et sellises olukorras pole maksustamine võimalik – ükski õigusakt ega juhend ei ütle selgelt, kas ja kui palju tuleb ühingu omanikul palgatulu saada ega piira dividendisummat.

Seejärel muutis aga maksuhaldur strateegiat ja asus ründama tehingute teist poolt, s.t ühinguid, mis ühemehe OÜ-dele teenustasu maksid. Neile heideti ette tööandjaks olemist, s.t olevat teenustasu hoopis palk, mida oleks pidanud ka vastavalt maksustama. Ühtlasi keelati sisendkäibemaksu mahaarvamine vastava teenuse osutamiselt, põhjendusega, et tegemist on «näiliku tehinguga» – maksustada tuleb sellisel juhul nii nagu oleks maksutatud «õiget» tehingut – seega palka, millele käibemaksu ei lisata. See on muidugi teema omaette, kas sellises olukorras saab käibemaksu mahaarvamise õigust pidada maksueeliseks, ja artikli autor on kindel, et ei saa, aga seda teemat peaks eraldi käsitlema.

Mis on OÜtamise tunnused?

Nendeks tunnusteks, millele maksuhaldur on toetunud, heites ette töösuhet, olid üldjoontes järgmised:

Teenuse saajal e väidetaval tööandjal oli üldine kontroll teenuse osutamise üle, nn teenus osutati teenusesaaja ruumides, kasutades tema varustust ja tehnikat, peeti kinni tema tööaegadest, raporteeriti igapäevaselt tema juhtidele ja saadi neilt detailsed juhised, lepiti väidetava tööandjaga puhkuski kokku.

Oluliseks lisafaktoriks oli eelnev, järgnev või samaaegne töösuhe või juhatuse liikmeks olemine.

Teenuse sisu langes kokku nende ülesannetega, mida nimetatud töö- või juhtimissuhte raames nagunii tehti või oleks pidanud tegema.

OÜ-l oli ainult üks (või peamiselt üks) klient.

Igasugune teenuseosutamine ei ole kohe töösuhe

Mis aga saab nüüd? Kas «ühemehefirmad» on nüüdsest kurjast ja igasugune teenuseosutamine on automaatselt töösuhe?

See ei ole kindlasti nii. Ettevõtlusvabadus ja võrdsuse põhimõte kehtivad endiselt ja tähendavad seda, et isik võib tegeleda ettevõtlusega ja valida selle vormi ning et sarnaseid ettevõtjaid tuleb maksustada ühtemoodi. Õiguspäraselt tegutsev «ühemehe»-OÜ peaks maksustamise mõttes olema täiesti võrdne «mitmemehe»-OÜ-ga. Mida tähendab aga «õiguspäraselt tegutsev»?

Õiguspäraselt tegutsev äriühing osutab reaalsuses neid teenuseid, mille osutamist ta deklareerib, ja osutab neid deklareeritud mahus. Nende teenuste osutamine ei lange kokku tema töö- või juhtimisülesannetega: kui töö- või juhatuse liikme lepinguga on ta kohustunud teatud asju tegema, siis nende dubleerimine teenustasu eest ei ole õigustatud.

Käsunduslepingu (mille raames teenuseid enamasti osutatakse) üheks oluliseks tunnuseks on see, et teenuseosutaja määrab ise, kuidas ta oma tööd teeb, ja kasutab selleks oma ühingu ressursse. Klienti huvitab vaid tulemus. Teenuseosutaja planeerib ise oma töö- ja puhkeaega ning allub kliendi juhistele vaid kitsalt ses osas, mis puudutab produkti. Reeglina on teenuseosutajal ka rohkem kui üks klient.

Kui osaühingus on ainult üks töötaja, juhatuse liige ja omanik, siis täiesti mõeldav on olukord, kus ta ei saa palka ega juhatuse liikme tasu või saab seda vähe, eriti alguses, ajal, kui kliente on vähe ja tulud ei ole suured. Samas äri arenemisel võiksid osaühingul siiski tekkida maksustatavad väljamaksed ja selle omanikul ja töötajal – aktiivne tulu, sest selge on, et kui teenus on osutatud ja tulu on saadud, siis keegi on selle nimel tööd teinud. Samas jääb kehtima põhimõte, et töötasu on eraõiguslik kokkulepe töötaja ja tööandja vahel ning kui töötaja seda tööandjalt ei nõua, siis ei seda ka keegi kolmas nõuda selle tasumist.

Seega ei ole põhjust kiirustada ja oma isiklik teenust osutav osaühing kinni panna. Samuti pole kiirustamiseks otseselt põhjust ka siis, kui maksuhaldur kontrolli alustab. Kui ettevõtja on kindel, et osutab teenust õiguspäraselt ja iseseisvalt, siis ei põhjusta riigikohtuotsused vajadust seda lõpetada ega isegi ümber korraldada.

Probleemi juur on suur sotsiaalmaks

Ja selle loo tausta juurde tagasi tulles on probleemi juur ju tegelikult selles, et sotsiaalmaks teeb palgamaksmise äärmiselt kalliks. FIE regulatsioon ei päästa (vaid vastupidi), ja väikefirmadele mõeldud maksuerisusi Eestis pole. See ongi ehk see koht, kus «lihtne ja ühetaoline» maksustamine toob pigem kahju kui kasu.

Olukorra leevendamiseks on pakutud välja erinevaid võimalusi, alates Läti stiilis «mikroettevõtte maksust», kus väikefirmad maksavad ühtainsat maksu fikseeritud määras, mis asendab nii tööjõu- kui ka käibemaksu; peatudes korraks iga-aastase ettevõtte tulumaksu taastamisel väikeses määras; lõpetades sotsiaalmaksu laega.

Siiani ei ole neist ükski valitsusest ega Riigikogust läbi läinud – eesootavat sotsiaalmaksu alandamist saab pidada vaid kosmeetiliseks meetmeks. Loota jääb, et võrdse maksustamise saavutamiseks, säilitades ettevõtlusvabadust, ei piirduta juba agressiivselt lahti läinud «nõiajahiga OÜ-tajatele,» vaid mõeldakse mastaapsemalt.