Krediidiandjate ja -vahendajate seadus – õilis eesmärk, kuid milline on tegelikkus?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anneli Puusepp
Anneli Puusepp Foto: EY

Tulenevalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) vastu võtmisest peavad alates 2016. aasta märtsist kõik turul tegutseda soovivad krediidiandjad ja -vahendajad omama Finantsinspektsiooni (FI) tegevusluba. Krediidiandjateks ja -vahendajateks (edaspidi koos nimetatuna „krediidiandjad“) on näiteks kiirlaenufirmad, kuid ka ettevõtted, mis pakuvad toodete soetamist järelmaksuga, sh kasutatud sõidukite või kodutehnika müüjad.

Rahandusministeeriumi nägemusel on seaduse eesmärk kehtestada karmimad nõuded kiirlaenufirmadele, et piirata ülemäärast kiirlaenude võtmist[1], mis on õilis eesmärk, kuid seaduse kohaldamise praegune ulatus võib tekitada olukorra, kus piiratud on lisaks ka toodete kättesaadavus järelmaksuga. Artikli eesmärk on anda ülevaade, millist mõju avaldavad muudatused seaduse adressaatidele ja mida võib kaasa tuua seadusega mitte kooskõlas olemine.

Ära jää tegevusloa taotlemisega hiljaks

Tuleva aasta 21. märtsiks peab krediidiandjana tegutseda sooviv ettevõte omama FI tegevusluba ning avalduste läbivaatamine võtab aega kuni pool aastat[2], mis tähendab, et kes pole veel jõudnud taotlust esitada, peaksid seda tegema esimesel võimalusel. Taotluse esitamisega hiljaks jäänutel on viimaseks õlekõrreks 1. jaanuar 2016. Kui krediidiandja on esitanud taotluse enne tuleva aasta algust, kuid ei ole tegevusluba ettenähtud kuupäevaks saanud, ei loeta krediidiandja tegevust karistusseadustiku tähenduses tegevusloata tegutsemiseks, kuid kuni tegevusloa kohta otsuse tegemiseni on piiratud uute krediidilepingute sõlmimine.

Tegevusloa saamise eelduseks on oma äritegevuse vastavusse viimine KAVS-i nõuetega[3]. Tegevusloa taotleja peab esitama muuhulgas äriplaani, andmed taotleja juhatuse ja nõukogu liikmete kohta, tegevuskava, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud meetmete kirjelduse ning andmed taotleja finantsaudiitori ja siseaudiitori kohta.

Kuivõrd krediidisaaja krediidivõimelisuse hindamine on põhifookuseks nii tegevusloa väljastamisel kui ka järelevalve teostamisel FI poolt, ei piisa vaid formaalsetest eeskirjadest, vaid regulatsiooniga kooskõlas olemiseks peavad eksisteerima reaalsed rakendatavad ja monitooritavad kontrollprotseduurid. Krediidivõimelisust tuleb hinnata vastavalt taotleja varalisele seisule, ülalpeetavate arvule, muude regulaarsete finantskohustuste suurusele ja taotleja muudele majapidamiskuludele, võttes arvesse kõiki võimalikke asjaolusid, mis võivad mõjutada krediiditaotleja maksevõimet. Samuti peab olema tagatud kliendiandmete säilitamine ja kaitsmine. Kuna protseduurireeglite väljatöötamine on mahukas ning ajakulukas, on efektiivsete ja nõuetele vastavate protseduuride välja töötamiseks mõistlik kaasata konsultatsiooniteenust pakkuv kolmas osapool, kes nõustab protseduuride väljatöötamist ja annab erapooletu osapoolena kriitilise hinnangu kontrollide toimimisele.

21. märts 2016 krediidi kulukuse määr kontrolli alla

Vastavalt võlaõigusseadusele kehtib tarbijakrediidilepingutele krediidi kulukuse määra ülempiir, milleks on kolmekordne Eesti Panga avaldatud viimase kuue kuu keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr. 31. mail 2015 avaldatud määraks on 26,57%[4], mis tähendab, et maksimaalne krediidi kulukuse määr on 79,71%. Nimetatud piirmäär on rakenduv juba praegu väljastatavatele laenudele, kuid endiselt leiab laenupakkumisi lubatut mitmekordselt ületava krediidi kulukuse määraga. Hetkel ei ole krediidiandjad veel FI järelevalve all ning lubatust kõrgema määraga laenude andmisel ei riski kiirlaenufirmad tegevuse peatamisega. Halvemal juhul võib lubatust kõrgema määraga laenude andmine päädida üksikute krediidisaajate nõuetega, mis arvestades üldist kiirlaenufirmadelt laenu võtmise tendentsi, on pigem vähetõenäolised.

Audiitoritele tuleb tööd juurde

FI järelevalve alla minnes tekib krediidiandjatel siseaudiitori kaasamise kohustus, kuid KAVS ei täpsusta auditi mahtu. Tegemist ei pea olema tingimata ettevõttesisese siseaudiitoriga, vaid piisab ka siseauditi teenuse sisseostmisest. Formaalselt saaks siseauditi kohustuse lugeda täidetuks ka mitte täistööajaga siseaudiitori tööle võtmisega või näiteks piiratud töömahtudega siseauditi teenuste sisseostmisega. Seaduse eesmärgiks siseauditi funktsiooni loomisel on tagada FI järelevalvele lisaks ka siseaudiitori kontroll olulisemate krediidiandjale seatud kohustuste täitmise üle, milledest võiks välja tuua krediidiandja krediidivõimelisuse hindamise ja krediidisaaja teavitamise kohustuse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise nõuete järgimise. Eelpool mainitud minimaalne siseaudiitori kaasamine ei taga enamus juhtudel aga seaduse eesmärki, mille potentsiaalseks tagajärjeks on FI ettekirjutus ning selle mittetäitmise või ebakohase täitmise korral on FI-l õigus tunnistada kehtetuks krediidiandja tegevusluba.

Mõningase üllatusena tuleb lisaks siseauditi kohustusele ka auditeeritud majandusaasta aruande esitamise kohustus kõigile krediidiandjatele. Kui audiitortegevuse seadusest tulenev auditi kohustus lasub pigem keskmistel ja suurtel ettevõtetel, siis krediidiandjatele kehtiva uue regulatsiooni kohaselt on auditi kohustus kõikidel krediidiandjatel olenemata suurusest. Seadusandja on selgitanud nõuet eesmärgiga tagada usaldusväärne informatsioon krediidiandja finantsseisundi ja majandustulemuste kohta[5]. See nõue võib tunduda mõningatel juhtudel ebamõistlik ning väikeettevõtteid ülemäära koormav, kuid auditeeritud majandusaasta aruande esitamise kohustuse kehtestamine on üheks FI võimaluseks teostada järelevalvet krediidiandjate üle. Samuti maandab kõigi krediidiandjate ühtne kohtlemine riski, et ettevõtted kunstlikult oma majandustulemusi ning ettevõtte suurust väiksemana näitavad, eesmärgiga jääda alla audiitortegevuse seadusest tulenevate piirmäärade.

Lõpp vastutustundetule laenamisele

Mis võiks olla parem kui laenuorjusest vaba rahvas ning terve ja aus majanduskeskkond, kus krediidiandjad on head ja hoolivad ning krediidisaajad teevad hoolikalt kaalutletuid ja enda majanduslikele võimalustele vastavaid otsuseid? Kiirlaenufirmade tegevuse piiramine ja kontrollimine teatud ulatuses võib vähendada tarbijaid ebamõistlikult kahjustavate laenude pakkumist, kuid paraku ei suuda ükski regulatsioon tagada tarbija vastutustundlikku käitumist. Samuti on küsitav, kas kehtestatud regulatsioonist tulenev kasu on suurem kui potentsiaalne kahju, mis tekib sellest, et seaduse adressaatide hulka on kaasatud ka toodete või teenuste müügi puhul järelmaksu pakkujad.

Krediidiandjate jaoks tähendab regulatsioon valikut, kas viia oma tegevus vastavusse FI nõuetega ja tagada kehtestatud nõuete järgimine kogu tegutsemise ajal või lõpetada oma tegevus krediidiandjana, et hoiduda ettenähtud karistustest. Füüsilisest isikust krediidivahendajale on karistatusena ette nähtud rahatrahv või kuni kolmeaastane vangistus ning juriidilisele isikule rahaline karistus kuni 32 000 eurot.

Millist mõju vastuvõetud seadus tegelikult turule omab, näitab aeg, kuid krediidiandjate ring ilmselt väheneb, kuna tegevusloa taotlemise tingimused ning FI järelevalvega kaasnevad kohustused võivad olla mõningatel juhtudel väiksemate krediidiandjate jaoks ebamõistlikult koormavad.

Autor: Anneli Puusepp, EY Pettuste valdkonna konsultant

[1] http://www.fin.ee/rahandusministeerium-kehtestab-kiirlaenufirmade-tegevusele-karmimad-nouded-2/

[2] http://www.fi.ee/index.php?id=3186

[3] Finantsinspektsiooni koduleht: http://www.fi.ee/index.php?id=18540

[4] Eesti Panga viimati avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr: http://www.eestipank.ee/eraisikutele-antud-tarbimislaenude-krediidi-kulukuse-maar

[5] http://www.koda.ee/public/20140904_KAVS_seletuskiri.pdf 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles