Müüja: palgalisa nimel pean kliendile rämpsu pähe määrima

Poekassa. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kuigi tööandjad ja kogemused on erinevad, pole müüja-klienditeenindaja töö just kergete killast, mis selgus ka tarbijaportaali üleskutsest müüjatele, kes jagaks oma lugusid ebasobivatest töötingimustest ja -keskkonnast.

«Töötasin kunagi ühes kotipoes, kus pidime terve tööpäeva püsti seisma nagu mingid sõdurid,» kirjutas Helve. Müüjatel ei lubatud telefoni kasutada, neil polnud ka arvutit ning isegi tool võeti lõpuks ära. Nädalavahetustel oli Helve sõnul tööl ainult üks müüja, kes oli sunnitud tualettiminekuks poe viieks minutiks sulgema ja tihtipeale sai selle eest veel ülemustelt sõimata. «Süüa võis tagaruumis, mida nad nimetasid laoks  – see oli umbes 1,5-ruutmeetrine ruum, mis oli kotte täis topitud,» lisas ta. Igal õhtul ja hommikul pidi müüja põrandad ära pesema ja kõik kotid üle lugema, sest kui mõni neist kadunud oli, pidi selle oma taskust kinni maksma. «Meil olid roosad tööpluusid, mida pidime kandma, aga neid oli kõigil ainult üks – jumala eest, kui pidid teise pluusiga tööle tulema, siis järgnes kohutav sõim.

Kuigi Helve sõnul töötas ta selles poes üle kümne aasta tagasi, on tal siiani sealseid müüjaid nähes kahju. «Eeldan, et neil on siiani raske leida müüjat, kes olematu palga eest 12 tundi naeratades seisab nagu sõdur, sest üht ja sama müüjat ma selles poes möödaminnes üle ühe korra näinud ei ole,» lisas ta.

Mann jagas oma kogemust välismaa riidepoes töötamisest, kus keset talve hoiti uksi lahti, sealjuures võisid müüjatel olla seljas sama poe firmariided, milleks olid enamasti õhukesed pluusid, hõredad kampsunid või lausa T-särgid, tööriietust katvat eset ei tohtinud olla. «Olgu väljas orkaan, külmakraadid või lumesadu, uksed pidid peakontori ettekirjutuse kohaselt lahti olema,» kirjeldas ta.

Puhkeruum oli Manni sõnul pisike akendeta kööginurk, kuhu lõuna ajal tosin töötajat pidid end kokku pressima, kuigi hiljem ehitati see suuremaks. «Olen mujalgi riidepoodides töötanud, esimene töökoht oli Eestis ühes tuntud rõivaketis ning sealsetele tingimustele küll midagi ette heita ei saa. Tööpäevad olid klienditeenindajale omaselt pikad ja lühikeste puhkepausidega, mis ei muutu ilmselt kunagi, aga puhkeruum oli väga mõnus ja avar ning kuna töötajaskond oli pisem, said inimesed omavahel võrdlemisi hästi läbi,» kirjutas ta.

Tööstuskaupade poes töötanud Leili väitel peavad naised tassima suuri raskusi, tehes sellega haiget oma seljale, õlgadele ja kätele. «Olen juba lõunaks läbinisti higine, samal ajal puhub konditsioneer vaikse vurinaga pidevalt kuklasse. Puudub võimalus end värskendada ning lasta kehal kümneks minutikski puhata,» kirjutas ta.

Azika töötas poolteist aastat klienditeenindajana ning töökoha peamiseks miinuseks oli tema sõnul pidev hirm oma tervise pärast, sest poes oli bioloogilisi ohutegureid ning pidevalt oli vaja raskusi tõsta. Tööandja tegi aga nägu, nagu poleks tööohutusseadusest kuulnudki.

Müügiboonuse saamiseks oli vahel vajalik ka ebakvaliteetseid tooteid müüa. «Teenindajana sa tead, et toode on ebakvaliteetne, kuid selleks, et head palka saada, sa lihtsalt pidid selle kliendile pähe määrima,» kirjutas ta ning lisas, et seda tehes oli tal tihti häbigi. Kui aga klient praakkauba tagasi tõi, valas ta oma viha välja loomulikult teenindaja peale. Soovitavate puhkepäevadega tema sõnul eriti ei arvestatud ning põhjenduseks toodi see, et kedagi ei ole tööle panna. Kaadrivoolavus oli tohutu.

Ka Miia jagas kogemust toidupoes suurte juurviljakottide (20-30 kg) tassimisest. «Tööandja ütleb, et kutsu keegi appi, aga meil ei ole sellist inimest, kes saaks teistel abiks käia,» ütles ta. Mingite kärude kasutamisest ei maksa tema sõnul rääkida, sest tagaruumid on maast laeni kaupa täis ning pidevalt toimuvad kampaaniad.

«Tuttava riidepoes töötava neiu töökohast läbi astudes märkasin lahtise ukse vahelt lao- ja puhkeruumi – see oli väga kitsas ja hämar ning seal olid asjad hunnikus. Ei paistnud, et seal võiks mõnusalt istuda, jalgu sirutada ja ajalehte lugeda, arvestades päeva pikkust, aga vähemalt olid olemas mikrolaineahi ja veekeetja,» kirjutas üks lugeja.