Lugejad: jootraha läheb enamasti töötajate vahel jagamisele

Jootraha. Foto: SCANPIX

Kuna teenindaja pole ainuke töötaja toidukohas, vaid oma panuse on andnud ka näiteks kokk ja nõudepesija, on seetõttu on mõnes toidukohas jootraha kõigi töötajate vahel ära jagatud.

Tarbija üleskutsest kirjutada oma kogemustest jootrahaga selgus, et igas töökohas on jootraha süsteem kindlalt paika pandud.

Lii sõnul on jootraha jagamine erinevates söögikohtades kokkuleppe küsimus. Ta tõi välja variandid, mis on kehtinud tema senistes töökohtades: 1) kõik, mis teenindajale jäetakse, jääbki talle; 2) tööpäeva lõpus antakse 25 protsenti jootrahast köögi- ja abitöötajatele, ülejäänu jääb endale; 3) 10 protsenti köögile ja 15 protsenti baari- ja abitöötajatele; 4) kogu jootraha pannakse ühte purki, mis jagatakse töötajate vahel, kes on vahetuse lõpuni töötanud, sealjuures peetakse silmas, kellel on olnud pikem vahetus ja kes on enam teenindanud.

Üks lugeja kirjeldas, et söögikohas peab jootraha jagama pooleks köögipersonaliga, ehkki ka kokkadele on eraldi jootrahatops tegelikult olemas. «Üldjuhul inimesed ei loe seda ja viskavad sinna ka teenindaja jootraha – siit küsimus, kui on eraldi kokkade jootrahatops, miks pean mina oma jootrahast neile veel poole andma? Üldjuhul jäetakse ju jootraha ikkagi meeldiva teeninduse eest,» avaldas lugeja arvamust ning lisas, et jätab ise söögikohas alati jootraha, sest teab, kui raske ja vaevanõudva tööga on tegu.

Elmu kirjeldas oma restoranitöö kogemust, mil ennast tõestanud teenindaja sai õiguse kuuluda kolhoosi, s.o. ühiskassasse, kuhu päeva jooksul kogunenud jootraha õhtul võrdselt ära jagatakse pärast seda, kui on maha läinud 10 protsenti köögile ning 5 protsenti nõudepesijale, koristajatele ja teistele abilistele. «Restoranis on normaalne, et jootrahast saavad osa ka need, kes on sinu teenindatud laua tarbeks teinud söögid ja joogid,» kinnitas teine lugeja.

Restoranis töötanud Liina sai tavaliselt jootraha endale, kuid esines ka juhtumeid, kui oli ette tellitud suurem laud (üle 15 inimese) ning vahel harva jätsid nad suurema summa jootraha, mille jagas ta sel puhul teiste töötajatega võrdselt.

Ühe maineka Eesti restorani töötaja aga avaldas, et väidetavalt võtavad restoranijuhid kogu kaardiga makstud jootraha endale öeldes, et see läheb töötajate lõhutud nõude katteks.

Ühe majutusasutuse töötaja kirjeldas, et üldjuhul läks jootraha jagamisele nende töötajate vahel, kes olid sel päeval tööl. «Enamikel juhtudel, kui olin üksi tööl ning kliente teenindasin, jäi jootraha mulle, kuid oli ka juhuseid, mil öeldi, et see jootraha on konkreetselt mulle,» kirjutas ta.

Kohvikutöötaja, kelle sõnul on neil päeva jooksul tööl enamasti vaid üks kõigega tegelev teenindaja, saab kogu päeva jooksul teenitud jootraha aga oma taskusse.

«Töötasin kunagi Tallinnas Moskva kohvikus, kus jootraha sai endale jätta,» kirjeldas teine kohvikutöötaja. Eestlased ei jaganud tema peaaegu üldse jootraha, kuid venelased seevastu küll. «Mäletan üht tüdrukut, kes nurus meeste seltskondadelt jootraha endale, küsides, kas võib ülejäänud raha endale jätta. Tüdruk meie juures kaua ei töötanud,» rääkis ta.

«Olen küll teenindaja, kuid mitte söögikohas,» kirjutas üks lugeja ning avaldas, et vahel jääb kassas üle 10 senti, vahel üks euro, seda raha keegi aga endale ei saa, vaid peab selle kassasse jätma. «Vastust sellele, miks nii tehakse,  pole ma saanud. Mis mind aga vaevab, on see, et kui vahel juhtub kassas olema väike puudujääk, siis oleks ju normaalne, et selle saaks tasa teha ülejäägiga, aga nii see kahjuks pole,» kirjutas ta.