Rõtov: kaugtöö miinused tulid kiiresti välja

Äripäeva juht Igor Rõtov. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Äripäev oli üks esimesi ettevõtteid, kes pakkus oma töötajatele võimalust töötada kodukontorist, kuid firma  peadirektori Igor Rõtovi sõnul selgusid üsna ruttu ka sellise tööviisi miinused.

Olime Eestis üks esimesi ettevõtteid, kes aastate eest pilootprojektina algatas kodus töötamise. Olime selle üle ise väga uhked. See oli aeg, kui kõik olid harjunud, et tööd tehakse üksnes kontoris üheksast viieni. Kuid see stereotüüp on praeguseks muutunud – töökohta ja -aega vaadatakse palju paindlikumalt.

Meil on igal ajakirjanikul kokkuleppel otsese juhiga alati võimalik mingi aeg kodus töötada. Kui näiteks keegi tahab kaks nädalat kodus mingit teemat uurida, siis selleks takistusi ei tehta, aga kedagi ka otseselt koju tööle ei saadeta.

Samas saime kaugtööd võimaldades üsna ruttu aru ka selle miinustest. Ajakirjaniku töös on hästi oluline näost näkku suhtlemine, ideede vahetus ja üksteise toetamine, mida pakub töökeskkond. Kui on meeldivad kolleegid ja hea õhkkond, soosib see ka tööl olemist.

Läbi aegade on olnud ka üksikuid hunte, kellele sobib omaette olemine ja seega ka kodutöö rohkem. Näiteks oli selline Peeter Raidla, kes käis korra nädalas toimetuses ja sai suurepäraselt hakkama. Praegu on meil üks inimene, kes on juba viis aastat töötanud sellises rütmis: esmaspäeval tööl ja ülejäänud aeg kodus või kusagil mujal kaugtööd tegemas. See on marketingi juht Silja Oja. Täiskohaga töötas meil aastaid ka Kertu Ruus, kes elas hoopis Ameerikas ja tegi sealt lugusid.

Kui üldistada, siis on selline olukord, kus mõned töötavad osa aega kodus, saanud üsna tavaliseks. Samas ma ei arva, et kaugtöö muutub totaalseks. Võtmesõnad on siin paindlikkus ja valikuvabadus. Kui on vaja koos olla ja asju arutada, siis on mõistlik ikka tööle tulla.

Kui kommenteerida kõrval käsitletud uuringu teist aspekti, mis puudutab rohkem või vähem töötamist, siis tahaks vastu vaielda. Öeldakse, et kui töötad rohkem, siis kurnad ennast ära, tööviljakus langeb ja tootlikkus väheneb. Olen täiesti nõus, et see kehtib näiteks kraavikaevaja kohta. Kui mind sunnitakse kaheksa tunni asemel päevas tegema seda kümme tundi päevas, siis ma tõenäoliselt väsin ära, hakkan aeglasemalt kaevama või jään hoopis haigeks.

Aga kui ma olen näiteks ajakirjanik ja kirjutan päev otsa mingit keerulist lugu, siis ma võin pärast seda õhtul veel sama asja kohta kolm tundi raamatut lugeda küll, et paremat tausta saada. Kas see oleks parem, kui ma need kolm tundi vaataks, õlleklaas käes, telekat?

Usun, et need uuringud käivad industriaalühiskonnale iseloomuliku stereotüüpse töö kohta. Tänapäeval ei pea töö enam olema kurnav ja raske, see võib olla ka meeldiv ja huvitav, mida teeme hasardi ja kirega. Selline töö mitte ei soodusta läbipõlemist, vaid aitab seda vältida, arvan ma.

Mis on siis parem, kas see, kui teen pikki päevi põnevat tööd, või kurnan ennast nädalavahetusel pikkade pidude või väsitavate maratonidega?