Ohtlikud ained igapäevaelus: neid on rohkem, kui ootaks

Lastetubade õhu kvaliteet jätab sageli soovida. Foto: SCANPIX

Viimase viie aasta jooksul uuriti kõigis kolmes Balti riigis, kui palju on ohtlikke aineid meie igapäevaelus – nii tarbetoodetes, toaõhus, kodutolmus kui ka inimese veres.

«Keskenduti eelkõige mürgistele, püsivatele ja bioakumuleeruvatele ainetele – mis on kõrgendatud tähelepanu all –, sest võivad kahjustada nii keskkonda kui ka inimese tervist,» räägib keskkonnaorganisatsiooni Balti Keskkonnafoorumi (BEF) projektijuht Kai Klein.

Eelkõige vaadati selliseid hormoonsüsteemi kahjustavaid aineid nagu ftalaadid, polübroomitud difenüüleetrid ja perfluoroühendid, mida leiab parfüümides, elektroonikaseadmetes, mööbli ja tekstiili tootmisel, toidupakendite paberis, mittenakkuva pinnaga köögitarvikutes – sh Telfon pannides –, veekindlates ja nn hingavates tekstiilides, juhtmete ja kaablite kattes.

20 vabatahtliku – 10 Eestist ja 10 Leedust – vere analüüsid näitasid, et kõikide vabatahtlike veres sisaldus ohtlikke aineid. «BEFi kemikaaliekspert Heli Nõmmsalu väljendas oma kindlat seisukohta, et ohtlikke aineid ei tohiks meie veres üldse olla,» sõnas Kai Klein, lisades, et selle vältimiseks saab tarbija ka ise palju ära teha.

Plasttoodetes läbiviidud ftalaatide sisalduse analüüs näitas, et Leedus ületas 54-st tootest 17 lubatud piirnormi. «Sellised tooted olid näiteks laste mänguasjad, vinüültapeedid, võimlemispallid, plastist laudlinad, plastist sandaalid, küünelakk ja parfüümid,» toob Klein välja. Küll aga oli parem olukord Eestis, kus BEF koos terviseametiga võttis proovid kümnelt mänguasjalt – pusled, vannipardid jm – ning ei leidnud ühestki kehtestatud normi ületamist. «Samuti vastasid LEGO Duplo raskmetallide – plii, kroom, kaadmium – sisaldused normidele,» lisab Klein.

Lätis testiti plasttoodetes sisalduvat formamiidi ning liimpuittoodetes kasutatavat formaldehüüdi. «Ükski plasttoode ei ületanud EL kehtestatud piirväärtusi, kuid neli puslet ja üks treeningmatt sisaldasid formamiidi ligi neli korda rohkem, kui on vastav norm Prantsusmaal,» sõnab BEFi projektijuht. Formaldehüüdi testiti liimpuittoodetes ning neist ligi pooled proovid ei vastanud formaldehüüdi soovituslikule normile – kõrgeimad kontsentratsioonid olid laste kiikhobudes ning puitkiudplaatidest riiulites.

«Uuriti ka kodutolmus ja lastetoa õhus sisalduda võivaid kemikaale,» jätkab Klein. Lätis määrati 15 lastetoa õhus ligikaudu 40 ainet, nende hulgas formaldehüüd, terpeenid, süsivesinikud, ftalaadid. Erinevalt toodetest ei ole toaõhu kemikaalide sisaldusele piirväärtusi kehtestatud, küll on aga olemas soovituslikud väärtused. «Õhu kvaliteet lastetubades osutus mitterahuldavaks,» nendib BEFi projektijuht, täiendades, et selle taga oli lenduvate orgaaniliste ühendite kõrge konsentratsioon, mis ületas kõigis lastetubades soovitusliku taseme.

Kodutolmust testiti samu aineid kui veres. «Uuritavad ained võivad sattuda siseõhku erinevatest tarbetoodetest või ehitusmaterjalidest,» viitab Klein. Kokku analüüsiti 34 ainet, neist 15 leidus testitud kodutolmus. Kõige rohkem oli kodutolmus ftalaate ja pentabromodifenüüleetreid, perfluoroühendeid kodutolmust ei leitud.

«Enne ostmist tasub hoolikalt järele mõelda, mida tegelikult vajatakse – tooteid tuleb valida alati väga hoolikalt ja ostes soovitame tähelepanu pöörata ka ökomärgistele,» räägib Klein uuringutulemusi kokku võttes. Tema sõnul tasub vältida tasub PVC-d sisaldavaid tooteid ning üldreeglina on klaasist või roostevabast terasest toidupakend parem kui plast. «Kodus tuleb tube regulaarselt tuulutada, sest toaõhku võivad koguneda saasteained,» soovitab BEFi projektijuht.

Kõigi selliste kahjulike ainete kohta saab lähemalt lugeda veebilehelt «Mõtle, mida tarbid».