Avalik hinnatõusust teavitamine kannab suuri riske
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmapilgul süütuna näiv eesootavast hinnatõusust teadaandmine võib kaasa tuua märkimisväärseid riske, kirjutab advokaadibüroo Glikman & Partnerid vandeadvokaat Risto Rüütel.
Kui tavaliselt üritatakse hinnatõusu varjata, et konkurentidele mitte kliente kaotada, siis Eestis millegipärast toimub viimasel ajal vastupidine – juba mitu kuud teavitavad ettevõtjad avalikkust üksteise võidu hinnatõusudest, justkui annaks hinnatõus neile konkurentsieeliseid.
Kas alljärgnev tuleb tuttav ette?
·Ettevõtjad teatavad, et seoses pikemaajalise sisendite/kulude/maksude tõusuga ei suudeta enam hinnasurvele vastu panna ja tõstetakse peatselt hinda 10-20 protsendi võrra.
·Ettevõtjate ühendus teatab, et vastavas majandusharus on peatselt toimuv 20-protsendiline hinnatõus vältimatu, kuna sisendite hind on aastaid tõusnud.
·Ettevõtja teeb pressiteate kavandatava hinnatõusu kohta, millest ajakirjandus kohe ka kinni hakkab, avaldades ühtlasi ära suuremate konkurentide kommentaarid/kinnitused hinnatõusu vajalikkuse kohta.
Ilmselt ei ole paljud ettevõtjad mõelnud sellele, et eelkirjeldatud infoedastus (toimugu see vahetult või meedia vahendusel) võib olla konkurentsiseadusega vastuolus. Võimalus aga saada kriminaalkorras karistatud koos rahalise karistusega kuni 5 protsendi ulatuses eelneva majandusaasta käibest peaks samas olema piisavalt mõjus, et enne teabe avaldamist analüüsida seda, kas see on üldse konkurentsiõigusega lubatud.
Kuigi Eestis õiguspraktika puudub, on seoses EL’i ja siseriikliku konkurentsiõiguse harmoniseeritusega võimalik kasutada EL’i kohtupraktikat ja komisjoni seisukohtasid. EL’i praktikas võib teabe vahetamine, isegi kui sellega otseselt ei kaasne otsest tegevuse kooskõlastamist, olla konkurentsiõigusega vastuolus, kui teabevahetus soodustab koostöö tekkimist tulevikus. Kuna tehnoloogia areng ja teabevahetuse kolimine internetti on kaasa toonud ka konkurentidevahelise teabevahetuse intensiivistumise, s.h toimub aina rohkem sellisest teabevahetusest kolmandate isikute (ettevõtjate ühendused, turu-uuringute tegijad, ajakirjandus vms) kaudu, on teema muutumas aktuaalseks nii EL’is kui paljudes liikmesriikides.
Euroopa kohtud on oma praktikas üldsõnaliselt sõnastanud üldisemad põhimõtted, millele peaks teabe vahetus vastama, et ei tekiks konkurentsiõiguslikke probleeme. Peamine on, et piirangu eesmärgiks ega tagajärjeks ei oleks konkurentsi kahjustamine. Seejuures peavad tagajärgede hindamisel suutma ettevõtjad põhjendada, et teabevahetusega kaasnevad positiivsed mõjud konkurentsile on suuremad kui negatiivsed mõjud. Euroopa kohus on leidnud, et konkurentsiõigusega kooskõlas ja vastuolus oleva teabevahetuse piiritlemisel tuleb eelkõige hinnata vahetatud andmete laadi ja sisu ning turu struktuuri. Seega, mida vanemad ja üldistatumad on andmed, seda vähem tõenäoline on andmevahetusega konkurentsi kahjustamine ning vastupidi, detailsemad ja värskemad andmed annavad rohkem infot konkurendi äristrateegia kohta ja kahjustavad seega konkurentsi suurema tõenäosusega. Samuti, mida killustatum on turg, seda paremini mõjub konkurentsile turu läbipaistvus ja vastupidi, üksikute suurettevõtjate poolt kontrollitaval (oligopoolsel) turul viib teabevahetus suhteliselt suure tõenäosusega hoopis kooskõlastatud tegevuseni.
Käesoleval ajahetkel on komisjon välja töötamas uusi suuniseid horisontaalkoostöö kokkulepete suhtes, eesmärgiga anda ettevõtjatele muu hulgas konkreetsemaid juhiseid, millisel juhul võib teabe vahetus konkurentsiõigusega vastuolus olla. Eelviidatud komisjoni suunised ei muuda iseenesest olemasolevat praktikat, vaid annavad senisest selgemad juhised teabevahetuse lubatavuse kohta. Selliselt täiendavad suunised olemasolevat vähest kohtupraktikat ja suurendavad õiguskindlust. Oluline on märkida, et uutes suunistes toob komisjon mitmeid näiteid seadusliku ja ebaseadusliku teabevahetuse piiritlemise kohta, mis mõneti seonduvad artikli alguses kirjeldatud näidetega. Näiteks on komisjon seisukohal, et teatud olukorras võib isegi avalikult kättesaadavate andmete edastamine konkurentsiõigust rikkuda. Komisjon toob hüpoteetilise näite kütusemüüjate poolt teineteise teavitamine hinnatõusust. Kuigi vastav info on olemas ka tanklates suurtel ekraanidel ja hangitav seega ka ilma omavahelise suhtluseta, on süstemaatiline teabevahetus komisjoni hinnangul suure tõenäosusega konkurentsi kahjustava iseloomuga, eriti kui turg on kõrgelt kontsentreeritud (oligopoolne). Samuti leiab komisjon oma suunistes, et ka avalik teabe edastamine (nt ajakirjanduse vahendusel) ei pruugi olla õiguspärane, kui teabevahetus hõlmab suure osa turust (näiteks põhilised turuosalised edastavad ajakirjanduse kaudu oma lähiaja kavatsused) ja turul puudub mehhanism (konkurentsisurve, tarbijakäitumine vms), mis hoiaks ära tegevuse kooskõlastamise.
Eeltoodust võib seega järeldada, et ka esmapilgul süütuna näiv teavitus võib kaasa tuua märkimisväärseid riske. Järgmine kord kui mõni ettevõtja järjekordsest hinnatõusust teavitab, tuleb endalt küsida, mis on sellise teavituse eesmärk? Kas on selleks mingi mõistlik äriline põhjus või hoopis soov anda konkurentidele teada, et on paras aeg hinda tõsta ning oodata nende vastureaktsiooni? Kui eesmärgiks on hinnatõusule toetajate leidmine turult, ei pruugi tegevus olla seaduslik. Ei maksa unustada, et hinnaalane koostöö on konkurentsiõiguslikult kõige problemaatilisem tegevus.