Sõdur Afganistanis - miljon krooni aastas

Afganistanis jala kaotanud sõdur Andrei Vesterinen jooksmas Kalevi spordihallis. Foto: Liis Treimann

Afganistani sõjas osalemine maksab praegu otseste kuludena Eesti riigile umbes miljon krooni mehe kohta aastas ehk selle arvestuse järgi tänavu 156 miljonit, ent vigastatute ravikulusid maksame veel aastakümneid.

Iseenesest ei maksa Afganistani sõjas osalemine rahaliselt Eesti riigile väga palju. 156 miljonit on kaitseministeeriumi eelarvest vaid neli protsenti ning kui lähiaastatel tõuseb kaitsekulude tase kahe protsendini SKTst ning SKT ise samuti kasvab, siis võib Afganistani sõja kulutuste osakaal kaitse-eelarvest kahaneda veelgi.

Erinevalt mitmest lääneriigist ei ime Afganistani sõda seetõttu Eesti kaitse-eelarvet tühjaks rahast, mida oleks vaja relvastuse või varustuse hankimiseks.

Osa kulutusi Afganistani sõja peale on aga edasi lükatud ja teised on üsnagi märkamatud. Kaitseväe peastaabi pressiohvitseri, vanemleitnandi Ingrid Mühlingi sõnul on Afganistanis saadud vigastatud sõduritest püsiva töövõimekaotusega nüüdseks 17 inimest, kusjuures osal neist on vigastus määratud 10-30 protsendi ulatuses, mis võib aja jooksul muutuda.

Eelmisel aastal maksis kaitseministeerium töövõime kaotanud vigastatutele peaaegu viis miljonit krooni ühekordset kompensatsiooni ning sel aastal on selleks kulunud neli miljonit.

Kompensatsiooni maksmine toimub enamasti pool aastat kuni aasta pärast vigastada saamist.
Kaitseministeeriumi pressiesindaja Peeter Kuimeti sõnul makstakse lisaks ühekordsetele toetustele kaitseministeeriumi eelarvest kõikidele teenistusülesandeid täites vigastada saanutele ja töövõime kaotanud kaitseväelastele igakuist töövõimekaotuspensionit, mille suurus oleneb töövõime kaotuse protsendist.

«Töövõimetuspensionite peale aastas kuluvat summat on üsna keeruline välja arvutada, sest ühest küljest lisandub töövõimetuspensionite saajate hulka pidevalt missioonidel vigastada saanud kaitseväelasi, teisalt aga väheneb summa kergemalt vigastada saanud tegevteenistujate ja ajateenijate arvelt, kellel on töövõime täielikult taastunud,» teatas Kuimet.

2010. aasta juulis kulus tema sõnul kaitseministeeriumil töövõimetuspensioniteks kokku 251 236 krooni. See kulu sisaldab aga kõiki kaitseväelasi, kaasa arvatud endised ajateenijad, kes on teenistusülesandeid täites viga saanud.

Eesti on ohtlikel välismissioonidel osalenud vaid mõned aastad, mistõttu praegu on kulud vigastatud sõdurite ravile ja sotsiaalhooldusele väikesed, sest neid lihtsalt pole palju. Pika sõdimisajalooga lääneriikides on just pensionikulu üks suuremaid kuluartikleid, sest sõdurid saavad viga enamasti varases nooruses ja seejärel on riigil moraalne kohustus neid aastakümneid ülal pidada.
Kui palju vigastatud sõdurite peale kulub raha aga aastakümnete pärast, on Kuimeti sõnul keeruline öelda.

«Praegu selle kohta arvutusi ei ole ning sellist arvestust on ka üsna keerukas ja asjatu koostada, sest 20-30 aasta jooksul on erinevaid muutujaid liiga palju,» teatas Kuimet.

Nii ei ole võimalik tema sõnul ennustada ka seda, kui palju Eesti kaitseväelasi 20-30 aasta pärast missioonidel aasta läbi osaleb, millised saavad olema tulevased konfliktikolded, kas üldse ja kui intensiivne saab olema lahingutegevus nendes võimalikes piirkondades, kuidas arenevad selle aja jooksul sõdurite individuaalsed ja kollektiivsed kaitsevahendid ning relvastus üldiselt jne.

«Lõppude lõpuks on ka iga vigastuse iseloom ja sellest tulenevad ravikulud alati individuaalsed,» lisas Kuimet.

Ent oma hind on ka Afganistanis hukkunud kaheksal Eesti kaitseväelasel, sest surnu ei tee tööd ega maksa makse. Transpordiprojektide ohutusse investeerimist kaaludes hindas Euroopa Komisjon ühe eestlase elu väärtuseks 6,8 miljonit krooni. See tähendab, et kaheksa Afganistani sõjas hukkunu kulu Eesti ühiskonnale on 54 miljonit krooni.