Millist hinda maksab USA oma sõdade eest?

Helmandi provintsis langenud USA merejalaväelase viimane teekond. Foto: Reuters, AP/scanpix

Välismaal peetav sõda pole kallis mitte ainult langenute ja vigastatute ning otseselt armee varustusele kuluvate summade pärast, vaid mõjutab ka märgatavalt sisepoliitikat ja majanduse arengut, leiavad analüütikud.

Selliste järeldusteni on majandusteadlased jõudnud uurides praeguses maailmas sõjanduslikult vaieldamatult võimsaimat riiki USAd.
Maad, mis kulutab riigikaitsele rohkem kui kõik Euroopa riigid, Venemaa ja Hiina kokku ning alustas teist aastatuhandet kahe siiani kestva suure konflikti – Iraagi ja Afganistani sõja – juhtriigina.

Vietnam ja Afganistan
Benny Geysi Berliini Sotsiaalteaduste Uurimiskeskuse egiidi all välja antud analüüsis «Sõjad, presidendid ja populaarsus: uus vaade sõja poliitilisele hinnale» on kasutatud andmeid aastatest 1948–2008. See tähendab, et arvesse on võetud nii Korea, Vietnami, Iraagi kui Afganistani sõda.

Analüüsides varasemaid uuringuid, mis räägivad ennekõike sõdade inim­ohvrite mõjust Ühendriikide presidentide populaarsusele, leidis Geys, et selline vaade on liialt kitsas. Arvesse tuleks võtta ka majanduslikke ja fiskaal­seid mõjusid, kaubandushäireid, kultuuripärandi hävimist, keskkonnakahjusid jms.

Ta tõi välja, et kuigi Vietnamist kirstus kodumaale saadetud ameeriklaste arv (surma sai 58 159 ameeriklast, teadmata kadunuks jäi 1719) oli märksa kõrgem kui Iraagi (nüüdseks on langenud 4423 ameeriklast) või Afganistani puhul (nüüdseks on langenud 1301 ameeriklast) ja kuigi Vietnami läkitati ajateenijaid ning Iraaki ja Afganistani suunduvad vaid kutselised sõdurid, on Ühendriikide avalikkuse vastasseis praegustele sõdadele Vietnami ajaga võrreldav.

Geys näitas sissejuhatuseks, kuidas koos sõdadega on järsult tõusnud ka kaitsekulutused. Kui näiteks enne Korea sõda moodustasid USA kaitsekulutused seitse protsenti riigi sisemajanduse kogutoodangust (SKTst), siis sõja tipphetkeks tõusid need 15 protsendini. Kui aastal 2001, enne 11. septembri terrorirünnakuid ning sellele järgnenud siiani kestvat terrorismivastast sõda, oli USA kaitseministeeriumi eelarve 311 miljardit dollarit, siis 2007. aastaks oli sama number tõusnud 598 miljardi dollarini.

Presidendi populaarsus
Neist numbritest inspireerituna koostas Geys valemi, milles ta sidus USA presidentide populaarsuse üldise majandusliku ja poliitilise olukorra, muude suuremate intsidentide (muutujate seas esinesid näiteks ka Watergate ja Lewinsky afäär) ning sõjaohvrite ja konfliktile kuluvate majanduslike kulutustega.

Geysi uuringust selgus, et suurimat mõju avaldas sõja rahaline hind presidendi populaarsusele aastatel 1950–1953 toimunud Korea konflikti ajal, kus langenute arv võrreldes majanduslike näitajatega avalikku arvamust nii tugevalt ei mõjutanud.

Teisipidi pöördus olukord aga Vietnami perioodil, kui presidendi populaarsust tõmbasid alla just surmasaanud ja sõja majanduslik mõju avalikku toetust riigipeale märgatavalt ei langetanud.

Suuremalt jaolt paralleelselt kulgenud Iraagi ja Afganistani sõdade puhul mängivad Geysi analüüsi kohaselt samuti enam rolli inimohvrid, kuid ka majanduslikud muutujad võimendavad negatiivset hinnangut presidendile.

Selgituseks selle kohta, miks kulutused sõjapidamisele on viimase poole sajandi jooksul ameeriklastele vähem korda minema hakanud, pidas Geys üldist majanduskasvu. Riigieelarve märgatava suurenemise tõttu on sellest sõjale kuluv protsent lihtsalt väiksem ja seega ka vähem tunnetatav.

Suhteliselt odav sõda
Geysi uuringut kommenteerinud ajakirja Foreign Policy ajakirjanik Joshua E. Keating omakorda oletas, et just tänu sõdade suhteliselt odavale hinnale ongi avalikkus lasknud Iraagil ja Afganistanil praeguseks juba ligi kümme aastat kesta.

«Ent kui Barack Obama toetusnumbrid jätkavad kukkumist, võib ta mõista, et avalikkus toetab sõda vaid teatud aja – isegi soodushinnaga,» lisas Keating.

Sõltumata sellest, kuidas hindab sõda ja selle ajal ametis olevat presidenti või presidente avalikkus, ei mõju see pikemas perspektiivis hästi riigi majandusele, ennustas Dean Bakeri 2007. aastal tehtud uuring «Iraagi sõja ja kasvanud sõjaliste kulutuste majanduslik mõju». Baker vaidleb levinud oletustega, mille kohaselt aitab seda tüüpi sõda majandust elavdada.

Bakeri järgi annab sõda alguses tõepoolest majandusele hoogu juurde, kuid umbes kuuendaks konfliktiaastaks hakkavad kõrgendatud kaitsekulutused mõjuma pigem negatiivselt. Tendents, mis toob kaasa majanduse stagnatsiooni ja kasvava töötuse, süveneb 10. ja 20. sõja-aastaks juba märgatavalt.

Põhjustena toob Baker välja selle, et sõjatööstus võtab ressursid tootvatelt majandusharudelt. Selle tulemusena aeglustub majanduskasv, vähenevad investeeringud ning tugevneb dollari kurss, mille tulemusel kasvavad väliskaubandusdefitsiit ja töötus.

Siinkohal tuleb muidugi ära märkida, et kuigi nii Korea, Vietnami, Afganistani kui Iraagi sõjas oli ja on ameeriklastel liitlasi, ei saa eeltoodud majandusmudeleid samas üks-ühele neist kellelegi ilmselt üle kanda. USA on alati olnud juhtriik, kes on silmatorkavalt suure osa kandnud ära nii inimkaotuste kui ka majanduslikus mõttes.

USA ja tema liitlased
Kõigis neis konfliktides on toiminud mudel, kus USA suundub välisoperatsioonile ning liitlased tulevad jõudumööda kaasa. Kui ameeriklased võtavad juhtriigina endale kohustuse ka viimasena lahkuda – nagu see on nüüdseks juhtunud Iraagis –, siis ülejäänud riigid jäävad oma otsustes tulla ja minna, suurendada ja vähendada oma panust märkimisväärselt vabamateks.

Nii näiteks lahkus enamik 2002. aastal operatsioonile «Iraagi Vabadus» suundunud riikidest erinevatel siseriiklikel põhjustel sealt palju varem kui 2008. aasta sügistalvel, kui Bagdadi enda võimud neil ära minna palusid. Vaid britid ja rumeenlased jäid 2009. aasta suveni ning eestlased pidasid veel 2009. aasta alguses Bagdadiga läbirääkimisi, et see lubaks neil jääda.

Praegu on Iraaki «Uueks Koidikuks» ümber nimetatud operatsioonile jäänud ainult kümneid tuhandeid ameeriklasi.

Pärast president Barack Obama palveid on mitmed riigid oma sõdurite arvu Afganistanis küll mõnevõrra tõstnud ja näiteks grusiinid sinna juurde tulnud, kuid samas Holland ka juba lahkunud ja Kanada äraminekukuupäeva paika pannud. Suurimaks vägede arvu tõstjaks oli aga sellegipoolest niigi arvukaima väekontingendiga esindatud USA.