Hardo ­Pajula: valuutad sõjarajal

SEB ökonomist Hardo Pajula. Foto: Liis Treimann

Kolumnist Hardo ­Pajula kirjutab, et kui finantskriisi alguses suutsid valitsused seljad kokku panna, siis nüüd püütakse üksteisel juba nahka üle kõrvade tõmmata.

«Me oleme rahvusvahelise valuutasõja keskel,» teatas Brasiilia rahandusminister Guido Mantega septembri lõpus. Rahvusvahelise finantspressi leksikasse on viimasel ajal tõesti ilmunud märkimisväärsed militaarsed elemendid: kirjutatakse teineteise eest maasse kaevunud dollarist ja jüaanist, liitlaste otsimisest, laskemoona varumisest jne. Uus sõnavara viitab eelkõige sellele, et paar aastat tagasi alanud krediidikriis on jõudnud uude järku.

Kui täpselt kaks kuud pärast Lehmani hukku kokku kutsutud esimene G-20 Washingtoni tippkohtumine ning sellele järgnenud Londoni, Pittsburghi ja Toronto nõupidamised näitasid maailma tähtsaimate riikide võimet kõikidele raskustele vaatamata ühise ohu ees seljad kokku panna, siis enne järgmise kuu Souli kokkusaamist on esiplaanile tõusnud esialgu ületamatuna näivad lahkhelid.

Erimeelsuste süvapõhjused viivad meid ettearvatult asjassepuutuvate riikide sisemajanduslike probleemipundardeni. Kriisi esimeses faasis oli kõige olulisem vältida kõheduse ja ebakindluse kasvamist kabuhirmuks. Kuivõrd selles osas langesid kõikide valitsuste huvid laias laastus kokku, siis olid ka esimesed ühissammud suhteliselt hõlpsasti kooskõlastatavad: kõik garanteerisid kõiki, valitsused avasid oma tengelpungad, lühiajalised intressid toodi alla ja rahapressid pandi käima.

Esialgsed tulemused on iga mõistliku mõõdupuu järgi olnud väga muljetavaldavad: maailma kaubavahetus jõudis juunis sisuliselt oma endisele kõrgtasemele ja kuigi üleilmne aktsiaindeks on tipust veel rohkem kui 25 protsendi kaugusel, on see võrreldes 2009. aasta veebruariga kasvanud üle 60 protsendi. Kuigi need näitajad on ilmselt paremad, kui enamik meist poolteist aastat tagasi oleks osanud loota, on praeguseks vist enam-vähem kõigile selgeks saanud, et tagasitee kriisieelsesse maailma on jäädavalt ära lõigatud ja igal riigil seisavad ees väga ebamugavad sisulised muudatused (mida nüüdisaegses poliitkeeles nimetatakse tavaliselt struktuurseteks reformideks).

Kõige olulisem juba toimunud sisuline muutus viib meid otsejoones maailma suurima majandusega riigi tööturule ja seisneb tõsiasjas, et USAs on võrreldes tsükli tipuga 2007. aasta lõpus praeguseks kadunud ligikaudu kaheksa miljonit töökohta. See asjaolu kujutab endast Washingtoni jaoks nii hägusalt ebamäärast sotsiaal-majanduslikku kui ka selget ja otsest julgeolekuriski.

Ei ole saladus, et Al-Qaeda viljeleb samuti omal vaiksel moel multikultuursust ning üritab enda hulka värvata ka uskmatuid kahvanägusid. Niisama selge on see, et mida suurem on töötute reservarmee, seda lihtsam on leida neid, kes on valmis Päästearmee supisabast pommi seljas õrnalt looritatud neitsitele külla sõitma. Sellele, et USA keskpank neid ohtusid tõsiselt võtab, viitab tõik, et võrreldes 2008. augustiga on Ühendriikides baasraha pakkumine kasvanud üle kahe korra.

Financial Timesi ajakirjanik Gillian Tett on minu arvates väga õnnestunult võrrelnud ringluses olevat rahamassi suhkruvatiga. Selle Eesti kapitalismi varases faasis olulist rolli mänginud magusa olluse ruum­ala sõltub masinasse pandud tahke suhkru kogusest. Tetti pakutud kujundis mängibki tahke suhkru rolli baasraha (ringluses olev sularaha ja kommertspankade hoiused keskpangas).

Selle suhkrutüki baasil ketrab nüüdisaegne osalise reserviga pangandussüsteem juba tunduvalt suurema ruum­alaga substantsi, mille kaugemates ja õhulisemates kihtides on järjest ebalikviidsemad sularaha asendajad (näiteks tähtajalised hoiused ja muu selline kraam). Suure palli ja selle tahke südamiku ruumalade suhet mõõdab nn rahakordaja, mille väärtus on kriisieelse ajaga USAs kukkunud ligi kümnelt umbes neljale.

Teiste sõnadega, suurenenud ebakindlus nii siin- kui sealpool pangaletti on esialgu suhkrumassi palju tihedamalt oma tahke südamiku ümber koondanud, aga kui vativeski peaks varasemad tuurid uuesti üles saama, siis oleksid peagi kõik kohad magusat täis ning kaupade, teenuste ja varade hinnad sööstaksid oma kohalt uutesse kõrgustesse. Ent seni kuni valdavaks emotsiooniks on hirm deflatsiooni ja töötuse ees, pole inflatsioon probleemiks ja keskpanga president Ben Bernanke ongi juba kaenlasse võtnud uue suhkrukoti: novembris seisab ilmselt ees «kvantitatiivse kergendamise» teine raund (maakeeli: elektroonilise baasrahatrüki teine seeria).

Inflatsioon ei ole eelmainitud põhjustel probleemiks vaid USAs (ja teistes lääneriikides), kuid ülejäänud riike reservvaluutaga (ehk maailmarahaga) varustav Ühendriikide keskpank ei ole mitte üksnes oma riigi, vaid sisuliselt kogu maailma keskpank. Ülejäänud maailma (eelkõige tärkavate turgude) suhkruvativabrikud töötavad juba praegu hoopis teises rütmis.

Föderaalreservi elektroonse trüki­pressi all valminud värsked dollarid silkavad veidigi kõrgema tootluse otsinguil kohemaid meretagustele maadele ja põhjustavad kas sealsete valuutade nominaalkursi tugevnemise või hinnataseme tõusu (mõlema teguri üheaegse või eraldi esinemise tulemuseks on majandusteadlaste keelepruugis valuuta reaalkursi tugevnemine). Tugev reaalkurss seab surve alla aga tärkavate turgude eksportijad ja jooksutab kinni nende senise arengumudeli, mille tuum peitus näiliselt lõpmatu isu ja krediidiga USA (ja teiste lääneriikide) tarbijate varustamises hea ja paremaga. Brasiilia rahandusministri hiljutisi sõnu tuleb kuulatagi just selles kontekstis, sest tema riik ja paljud teised takkapihta on käimasolevas valuutasõjas sattunud kahe kaevikuliini vahelisse risttulle.

Enamik ökonomistidest on nõus, et maailmamajanduse soovitud nihe kindlamal alusel rajaneva kasvu poole saab juhtuda vaid siis, kui kõrvaldatakse kriisieelse konjunktuuri peamine ebakõla, mille üheks pooleks on USA liig- ja teiseks Hiina vaegtarbimine. Ühel nõul ollakse ka selles, et vajaliku suunamuutuse üheks tähtsaimaks elemendiks peab olema dollari reaalkursi nõrgenemine ehk USA kaupade suhteline odavnemine Hiina kaupade suhtes.

Dollari reaalkurss võib nõrgeneda kahel moel, kas läbi jüaani nominaalkursi tugevnemise või USA hinnataseme languse ehk jätkuva deflatsiooni. Valuutasõja peamine põhjus seisnebki selles, et USA survestab Hiinat loobuma oma valuuta de facto sidumisest dollari külge, mis avaks tee jüaani tugevnemisele, samal ajal kui Hiina nõuab Ühendriikidelt oma eelarve tasakaalu viimist ja raevuka rahatrükkimise lõpetamist. Õigupoolest üritavad mõlemad riigid teineteisele eksportida töötust ja sellega kaasnevaid sotsiaalprobleeme. Kui peale jääb USA tahe ja jüaan tugevneb oluliselt, saab Hiina senise majanduskasvu nurgakiviks olnud ekspordibuum varem või hiljem otsa. Kui läheb vastupidi, kaovad Ühendriikides deflatsiooni käigus tõenäoliselt veel mõned miljonid töökohad.

Nagu Martin Wolf aga Financial ­Timesis (12.10) veenvalt kirjutas, ei ole selle sõja võitjas kahtlust: kui USA tahab Hiinale (ja muule maailmale) peale suruda inflatsiooni ja Hiina USA-le (ja muule maailmale) deflatsiooni, siis peab USA tahe ühel või teisel viisil tõepoolest lõpuks peale jääma. Peapõhjuseks on see, et maailmaraha pakkujana on USA-l selles sõjas lõpmatud laskemoonavarud, elektrooniliste dollarite trükikulu on peaaegu olematu.

Tegeliku majandusliku kuluga on lood muidugi pisut teisiti. Ent ka siin on USA positsioon päris tugev, dollari seisund reservvaluutana võimaldab Washingtonil vähemasti esialgu rahatrükiga kaasnevat inflatsioonimaksu koguda väljaspool Ühendriikide piire. Kuid pikas perspektiivis pole see lõunasöök ka ameeriklastele tasuta.

Kuuskümmend aastat tagasi öeldi, et Suurbritannia võitis sõja, kuid kaotas impeeriumi. Seda on kasulik meeles pidada. Dollar pole maailmarahaks saanud üleöö, selle taga on mitmete põlvkondade ameeriklaste higi ja veri, ja nii ei kaota see ka oma positsiooni üleöö. Kui jutt aga juba põlvkondadele läks, siis tuleb vägisi keelele Thomas Manni «Buddenbrookide» juhtidee: esimene põlvkond loob, teine hoiab ja kolmas hävitab. Eks elu näitab, kuhu Ameerika oma põlvkonnavahetustega vahepeal on jõudnud.