Kuidas hooldada igihaljaid puid ja põõsaid sügisel?

Elupuuhekk. Foto: Hansaplant

Aednik ja aiakujundaja Piret Pihtjõe on kindel, et okaspuid ja põõsaid saab ilma mürgita väga edukalt kasvatada – soovitav on valida sordid, mis meie kliimas ei ole haigustele vastuvõtlikud.

«Õigeaegne hooldus, lõikus ja tähelepanelikkus on võtmesõnad. Puud tohib katsuda ja paitamist tasub harjutada. Igihaljas hekk, igihaljad põõsad ja igihaljad puud vajavad kõik pruunistunud okaste ja kuivanud okste välja korjamist. Ja igaks juhuks põletamist,» selgitas Pihtjõe.

Aiakujundaja sõnul ei ole vahet, kas seda teha sügisel või kevadel. Mõlemal ajal on taimel võimalik nakatuda seenhaigusesse. Soojal ja niiskel perioodil ehk suvel siiski rohkem. «Aga see ei saa olla põhjus sügisel töö edasi lükkamiseks. Sügisel ei ole heki sees ka pesitsevaid linde,» lisas ta.

Pihtjõe soovitas teha parem vähe, aga korralikult: «Peaasi, et mugav on ja tüütuks ei muutu, sest see ei ole kerge töö. Lisaks väga tolmune. Respiraatori kasutamine on vägagi soovitav. Loomulikult võib ka teenuse tellida, aga alati on hea teada, mille eest maksad.»

Kindlasti tuleks veenduda, kas tegemist on lihtsalt kuivanud oksaga või on talle nakkunud haigus. Näiteks mustad täpid elupuu oksa alaküljel annavad märku, et tegemist on haigusega ja siis on pritsimine vältimatu. Aga pritsida ei tasu seest pruune okkaid ja oksi täis puud ja põõsast, sest kasu on olematu.

Ennetamine
Elupuuhekk hoia seest kuivanud okste vaba. Kui osad oksad on juba kuivanud, siis tuleks need välja rookida. Kui aga ei ole, siis tuleks aeg-ajalt värskeid sisemisi oksi välja lõigata, et õhk liiguks. Heki seest ja mullapinnalt tuleks sodi kindlasti ära korjata. Kobesta ettevaatlikult ja lisa kompost- või muud head mulda.

«Pidev julge, aga mõistlik lõikamine hoiab põõsa noorena. Igal aastal augustis tee suurpuhastus. Anna sügisväetist ja paita, siis teenib ta sind kaua. Põuasel suvel ja sügisel kasta kindlasti,» selgitas Pihtjõe.

Kuusehekk aga ei noorene kuivanud okste väljalõikamise teel. Kuusehekk hoitakse korras pügamisega ja teiste taimede temast eemale hoidmisega. «Iga taim, olgu see siis kõrge rohi, kasvama jäetud puuvits või suur puu, isegi langenud lehed, lehtpõõsas, teine kuusetaim, mis puutub kuusega kokku, põhjustab kuusel n-ö okka varisemise. Heki kohal kõrguv puu, mille oksad puutuvad hekki ei lase kuusehekil kõrgusesse kasvada. Puu, mis kasvab heki kõrval ei lase hekil laiusesse kasvada,» möönis aiakujundaja.

Kuusehekki tuleb algusest peale teadlikult kujundada, sest hilisem tagasilõikus ei anna mingit efekti. Heki kõrgus on soovitav ära otsustada ja siis teda ka igal aastal pügada. Kõrgusesse kasvanud kuuseheki tagasi lõikamine on üsna töömahukas, ohtlik ning kulukas.

Kõik roomavad vormid on kasulik mullapinnast sügisel eraldada. Seda saab teha kuiva multši, kivide panekuga okste alla või mõnel muul viisil.

«Eriti vastuvõtlikud seenhaigustele on kadakad. Eriti Hiina kadakas ja minu meelest ei maksa teda üldse aeda tuua, sest isegi korraliku hoolduse puhul kipub ta seenhaigusesse nakatuma. Pideva pritsimisega mürgitame ennast ja loodust,» seletas Pihtjõe.

Okaspuid hooldades on soovitav kindlasti kummist peopesaga kindad kätte panna ja pikkade varrukatega üleriie, sest igihaljas taim tekitab tavaliselt käevartel lööbe või kriibib niisama koledaks.

Allikas: Virkuse maastikukujundus