On lubamatu, et suur osa elanikkonnast kogeb endiselt tööd millegi stressirohke või igavana. Kas see on jätkusuutlik ühiskond, mis peab normaalseks inimeste elude raiskamist 8 tundi päevas? Et see ongi elu, kui päev algab jälestusega eelseisva suhtes ning lõppeb rusutult teleri ees või baaris leti taga? Kui suur palk sellist elu õigustab?
Inimeste kogemused on kindlasti erinevad, kuid silmade särades käivad tööl siiski vähesed õnnelikud (Gallupi uuringu andmetel umbes kuuendik). On viimane aeg otsustada, et me kõik tahame inimväärset tööelu. Kogu meelepaha juures on tegelikult teada, et selle saavutamine on võimalik, kasulik ning mitte ülemäära keeruline. Miks võib keegi siis veel arvata, et inimestele tuleb tasuda vaid palgaga, kuid mitte nauditavaks muudetud tööga?
See ei tähenda, et töö peaks olema tsirkus, sisaldama rohkem sütelkäimist või suvepäevi. Töö ei pea olema ka liiga lihtne - vastupidi, õigesti püstitatud väljakutsel on suur potentsiaal naudinguks. Sisemise motivatsiooni sütitamiseks leidub lai valik tõenduspõhiseid lähenemisi - tugevuste arendamine, haaratus, voog. On kordi demonstreeritud tõsiasi, et palk ja muud välised motivaatorid üksi ei suuda nendega enamasti konkureerida. Vaid mehhaanilistes ülesannetes, kus peamiseks nõudmiseks kiirus ja täpsus, on tasu oluliselt motiveeriv tegur. Selliste ametite osakaal tööturul väheneb aga tehnoloogia survel jõudsalt.
Loovust ja inimlikkust nõudvates rollides avaldab raha peamiseks motivaatoriks seadmine oodatust erinevat mõju. Kui rõhutada palga ja boonustega, et töö on tehing, siis pärsib see entusiasmi ja nutikust. Olukorras, kus tööturg ootab üha enam oma peaga mõtlemist ja innovatsiooni, ei ole see soovitav tulemus. Kindlasti pole see üleskutse palgakärbeteks. Õiglane töötasu on igal juhul oluline, sest selleta süveneb kiiresti rahulolematus. Pelk rahulolematuse kõrvaldamine on aga küllalt ambitsioonitu eesmärk. Selle asemel tuleks suurendada töötajate vabadust ja vastutust, anda inimestele rohkem ruumi jõukohaste väljakutsete ületamiseks.