/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
/nginx/o/2010/10/19/451514t1h6ea4.jpg)
Viimasel ajal on taas söögi- ja joogikohtades ühekordsed nõud nagu katk levima hakanud.
Ühekordsuse vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Otsime Tallinna-Helsingi vahel kulgeva laeva hubases pubis mõnusa koha ja otsustame pärast kurnavat päeva põhjanaabrite pealinnas veidi lõõgastuda. Tellime ühe Martini ja õlle. Pettumus on aga suur, kui mõlemad joogid, mis maksavad kumbki 63 krooni, pannakse plastklaasidesse. Kas tõesti pole laeval nõudepesumasinaid?
Või teine näide. Tallinna kesklinna kohvikus, kus muidu maitsvad saiakesed, tuleb kohvi pabertopsis puupulgaga liigutada. Pole ka kuigi meeldiv. Kui kohvitassid koos alustaldrikutega kallid, siis võiks ju mõned odavad kruusid osta.
Ja kui nõudepesumasin tõesti praegusel raskel ajal üle jõu käib, siis võiks ju mõne töötu väikese palga eest nõudepesuga õnnelikuks teha.
Kolmas tähelepanek on seotud klaasidega. Mitte, et siin peaks etiketti täpselt järgima, aga igal joogil on ikka oma anum ja veini šampanjaklaasi ei panda. Ka Saku siidrit ei sobi A. le Coqi õlleklaasi valada. Punase ja valge veini klaasidel vahet tegemine on muidugi juba kõrgem pilotaaž, aga endast lugu pidavad kohad neid segi ei aja.
Eks kliendid valivad jalgadega ja neil toidukohtadel, mis kohvi tassi ja õlle klaasi valavad, saab kindlasti teatud konkurentsieelis olema. Mis sobib suvisesse tänavakohvikusse, ei sobi sugugi soliidsust taotlevasse tubasesse söögikohta.