Mis on tänavuse Majanduse Nobeli preemia sisu?

Ott Toomet. Foto: .

Juba 18. sajandil oli klassikaline majandusteadus näidanud, kuidas nõudlus ja pakkumine turul tasakaalu jõuavad. Kui müüjaid on palju, langeb hind, kui ostjaid on palju, hind tõuseb.

Tulemusena on kaupa ja ostjaid ikka parasjagu ning igaüks leiab oma. Ometi, nagu teavad kõik need, kes on olnud töötud või otsinud korterit, ei ole see «oma» leidmine üldse mitte lihtne. Vabu töökohti on küll. Vabu kortereid ka. Aga vabad töökohad kipuvad maksma närust palka, ja korralikul töökohal on saba ukse taga. Kuidas peaks inimene siis selle õige leidma?

Ja millist mõju avaldab töö (ja korteri või elukaaslase) otsimine majandusele kui tervikule? Nendele ja veel paljudele seotud küsimustele vastamise eest antigi tänavune majanduse Nobeli preemia.

Asjaolu, et otsides ja aega kulutades võib leida parema töö või odavama hinna, seletab terve hulga meid ümbritsevaid nähtusi. Näiteks muudab see võimalikuks, et eri ­poed müüvad sama kaupa eri hinnaga. Isegi sama pood võib sarnast kaupa müüa eri hinnaga – kallid eksemplarid pannakse kõige nähtavamasse kohta ja odavad kaugemale nurga taha.

Ka on võimalik, et inimesed teenivad sama töö eest erinevat palka – üks ettevõte võib näiteks maksta kõrget palka, selleks et paremaid töötajaid kinni hoida. Ja teine võib maksta madalat palka, et odavamalt läbi saada. Aega ei võta mitte ainult sobiva töö leidmine, vaid ka hääde töötajate otsimine. Nii saab seletada vähemusgruppide suuremat tööpuudust – vähemustöötajat on lihtsalt raskem leida.

Aga kui ettevõtjad otsivad töötajaid aktiivselt ainult edukatest piirkondadest, siis pole vaeste piirkondade noortel mõtet kooli lõpetadagi. Nii süveneb piirkondlik ebavõrdsus. Või veel paar näidet: mida te arvate, kes on nõus madalama palgaga tööle hakkama, kas üürikorteri elanik või korteriomanik? Ja kas suurem ebavõrdsus vähendab või suurendab tööpuudust?

Kõiki siin loetletud nähtusi saab hõlpsasti käsitleda, kui võtta arvesse, et otsimine ja valimine võtab aega. Kui müüja ja ostja kokku saavad, siis on nad natuke nagu omaette. Konkurendid on küll olemas, aga nen­deni jõudmine on kulukas, ja me ei taha kulutada liiga palju aega odavama piima või parema restorani otsimiseks.

Selliseid kaalutlusi võetakse arvesse nn otsimismudelites, mudelites, mis 1960ndatel said alguse Peter Diamondi töödega ja mida on hiljem oluliselt edasi arendanud Dale Mortensen ja Christopher Pissarides. Praeguseks ajaks on otsimismudelid muutunud üheks standardseks majandusteaduse osaks.