Vastab tööinspektsiooni töösuhete nõustamistalituse juhataja Anni Raigna.
Tööandja peab töölepingu sõlmimisel teavitama töötajat tööaja korraldusest. Tööaja korralduse aluseks on üldjuhul ettevõttes kehtestatud reeglid töökorraldusele, milles määratakse kindlaks muuhulgas tööaja algus, lõpp ja tööpäevasisesed vaheajad.
Töölepingu seaduse järgi peab iga pikema kui kuue-tunnise töötamise kohta ette nägema vähemalt 30-minutilise tööpäevasisese vaheaja. Tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvestata tööaja hulka, välja arvatud juhul, kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajale võimaluse puhata ja einestada tööajal.
Töötervishoiu ja tööohutuse seadus sätestab, et suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul peab tööandja võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul töötajale tööaja hulka arvatavad vaheajad. Nende täiendavate vaheaegade vajadus määratakse töökoha riskianalüüsis ohutegureid hinnates. Konkreetset sagedust ja pauside pikkust seadus ei sätesta. Seda otsustab tööandja riskianalüüsi tulemuste põhjal. Millal need pausid antakse, peavad olema kirjas töökorralduse reeglites.
Arvestada tuleb, et kogu tööpäev ainult püsti seismine on töötajale kurnav ja võib kahjustada tema tervist. Tööandja võiks planeerida ja korraldada töö nii, et seistes ja kõndides tehtav töö vahelduks istuva töö või puhkepausidega, mille ajal on võimalik jalgu puhata. Mõningatel juhtudel on otstarbekas kasutada jalgade puhkamiseks kõrget tooli ehk pukki. Lisaks peab töö laadist olenevalt töötajatel olema võimalus kasutada puhkeruumi, kui see on vajalik töötajate tervise ja ohutuse tagamiseks.