/nginx/o/2014/08/16/3280397t1hddb2.jpg)
Augusti keskel Paides toimuva Arvamusfestivali tööelu lava põhiküsimused keerlevad tammsaarelikult töö ja elu ümber. Ehk kas töö ongi elu või vajame tööd elamiseks. Kas tuleks lähtuda «ratsionaalselt», et töö annab eluks võimaluse, või on tööl omaenese väärtus?
Me ärkame hommikul, et elada, kasvatada lapsi, olla sõpradega ja teha tööd. Piirid pere ja tööelu vahel on moodsas maailmas hägustumas. Vaadates hommikul kohvikruus näpus kallist kaasat rüperaali taga, ei ole enam võimalik tuvastada, kas tegemist on töö-, pere- või hoopis lõbueluga.
Kas tänane Eestist maalt linna ja linnast üle mere koliv «mugavuspagulane» on keegi, kes on kimpu jäänud globaalse tööjõuturu väljakutsetega või «heaoluriigi» suutmatusega lastega perede ja vananemisprobleemidega toime tulla?
«Seega on meie kesksed teemad on seotud töö ja pereelu ühildamisega; noorte tööhõive ja talentide juhtimisega; globaalse tööjõuturuga; vananeva rahvastiku ning pensionitega. Arutelu keskmes on poliitikate või institutsioonide võime muutusi ellu kutsuda,» tutvustas tööelu ala kordinaator Ave Laas diskusiooni põhipunkte.
Ta tõi välja, et tööelu on viimastel aastatel murranguliselt muutunud ja muutub veel. See on kaasa toonud võimalusi, aga ka probleeme.
Üks paljudest probleemidest on näiteks jäik vanemahüvitise süsteem, mis justkui surub naised 1,5 aastaks või ka kauemaks tööturult eemale. «Selline pikk karjääripaus võib raskendada tagasi tööle minekut,» tõi ta välja.
Ja kui lapsed ongi perre sündinud, siis on algab pere ja tööelu näiliselt lõputu kombineerimine. On põhjuseid, mis selle jaburalt keeruliseks ajavad. Kasvõi vana kooli lasteaiadirektor, kes leiab, et 9.00 on viimane aeg mudilane aeda tuua ja mitte minutitki hiljem, kuigi pere eelistaks paindlikumat lähenemist.
Kuidas peaks nn moodne perekond kohati arhailiste reeglite keskel toime tulema? Kas lapsed on vananeva riigi jaoks era- või avalik asi? Millised on need institutsionaalsed põhjused, kas formaalsed või mitteformaalsed, mis perede elu keeruliseks teevad, ja millised nendest teguritest on poliitiliste otsuste meelevallas? Seda uurib tööelu ala.
Seetõttu on suund ka sinna, et inimene ei valigi endale ühte kindlat töökohta, vaid teeb tööd siis, kui ise heaks arvab. Eriti noored ei taha 9–17 tööl olla, nad tahavad midagi ära teha. See tekitab segadust; mida tööandjad sellest arvavad? Kui enamus inimesi töötaks projektipõhiselt mitmes ettevõttes, siis kuidas peaks välja nägema maksusüsteem? Ja kuidas seda kõike motiveerivalt tasustada?
«Maailm muutub väga kiiresti, aga töötamist reguleerivad seadused ja reeglid on loodud suures osas mitukümmend aastat tagasi,» nentis Laas ja lisas, et tööelu ainuke konstant on muutus ja sellega peavad arvestama nii juhid kui ka ettevõtete omanikud.
Enam ei saa töö produktiivsust hinnata selle järgi, kes hommikul kell 9 olid oma laua taga ja kes mitte. «Autoritaalsel kontrollival juhtimisstiilil pole varsti tööelus kohta,» ennustab ta.
Arvamusfestivali tööelu ala sünnib Tallinna Tehnikaülikooli EEMD projekti, Kaubanduskoja, Eesti Noorteühenduste Liidu, GoWorkaBiti, SA Eesti Koostöö Kogu, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi, Targa Töö Ühingu, SA Archimedese ja MTÜ Kuldliiga koostöös.
Tööelu lava ajakavaga saab tutvuda siin.