Andrei Korobeinik: ettevõtlikkus on hoiakute küsimus

Andrei Korobeinik Foto: Liis Treimann

IT-ettevõtja Andrei Korobeinik soovitab mõelda, milline oleks Google siis, kui selle loojad oleksid ta teinud sellepärast, et ülikool käskis ja EAS andis toetust.

Läinud nädala alguses osalesin Tallinna ettevõtlusnädala avaüritusel. Kahetunnise arutelu kõige tähtsamaks teemaks kujunes hariduse roll ettevõtluse edendamisel. See pole muidugi ime, sest üritus toimus Tallinna Tehnikaülikooli aulas.

Kas küsimus on lihtsalt aktuaalne või juba kriitiline? Kätte on jõudmas demograafiline auk ja lähiaastail tekib olukord, kus kõrgkoolides on pea sama palju kohti kui keskkoolides abituriente. Kui igaüks saab kõrghariduse, siis milliseks kujuneb nende tudengite saatus pärast ülikooli lõpetamist?

Ajude äravool

Värske konkurentsiedetabeli järgi kaotab Eesti haritud inimesi. Väike rahvaarv vähendab Eesti konkurentsivõimet niigi – välisinvesteeringute kaasamisel peame arvestama, et suurte välisfirmade filiaalide jaoks ei ole meil piisavalt rahvast. Teaduseliidi kaotus on aga eriti valus – arenenud riikides veavad just nemad majanduskasvu.

Miks siis meie magistrandid ja doktorandid jätavad oma kodumaa? Näib, et nende professionaalne tase on piisavalt kõrge, et konkureerida välismaal kohalike spetsialistide ja teadlastega. Ning kui vaadata sedasama konkurentsivõime raportit, siis veendume, et nii see just ongi – Eesti haridustase on erakordselt hea.

Koolihariduse kvaliteedi järgi on Eesti maailmas 12. Matemaatika- ja füüsikaharidus on ülikoolides samuti päris heal, 17. kohal. Silmatorkavalt nõrgaks jääb aga äriharidus, kus Eestile kuulub tagasihoidlik 41. koht. Ja mulle tundub, et see ongi peamine probleem.

Kõige tavapärasem seisukoht on, et spetsialistid ja teadlased lahkuvad, kuna mujal on paremad palgad või kuna Eesti turg on ettevõtluse jaoks väike. Mõlemad seisukohad on osaliselt õiged, kuid kumbki hoiak ei peegelda tegelikku tervikut. Ettevõtluse välistamise mentaliteet mis tahes põhjustel on tekitanud olukorra, kus mõnes sektoris on pakkumine nõudlusest kaugele maha jäänud.

Kahtlemata on üks selliseid valdkondi infotehnoloogia ja eriti internet, mille üle me nii uhked oleme – aga kasutame siin siiski enamasti välismaiseid teenuseid, kuna kodumaiseid tihti pole. Info- ja internetikeskkond aga on ala, mis erinevalt mitmest teisest vajab hiigelinvesteeringute asemel korralikult läbitöötatud ideed ja ettevõtlikku meelelaadi.

Siin tuleb uuesti mängu haridus. Täpsemalt, kuidas haridust majanduskeskkonda rakendatakse või milliseid majanduslikke hoiakuid haridus annab. Sellised väikesed küsimused ei pruugi olla väheolulised, vahel piisab liivaterast, et terve tehas seisaks.

Majandusõpe ülikoolides

Välismaa kogemust analüüsides selgub, et sealsed tudengid saavad ise päris hästi hakkama. Sellised firmad nagu Google, Cisco ja HP said alguse ülikoolidest. Need kolm on näiteks Stanfordi taustaga.

Stanfordi ülikoolis peavad magistrandid ja doktorandid õppima majandust, sõltumata erialast. Google’i loomisel võisid need teadmised küll abiks olla – 12 aastat tagasi oli Google kahe tudengi doktoritöö teema. Praeguseks on see aga suurim internetifirma, mille hinnaks on paar triljonit Eesti krooni.

Väga tõenäoline, et ka Eestis kaitstakse perspektiivikaid doktoritöid, kuid nende pealt ei teeni raha autorid ega ülikoolid. Eesti teadlased üldjuhul ei soovi äriga tegeleda ega huvitugi sellest. Patendiõigused kuuluvad ülikoolidele ja nad küll püüavad oma patente ettevõtluses rakendada, kuid see õnnestub harva.

Patendi kommertsialiseerimine peaks olema mitte ainult ülikooli või riigi, vaid ennekõike tema loojate asi. Kuidas selleni jõuda?

Riik kujundab hariduse prioriteedid ja nende kaudu mõtteviisi. Samuti peab riik erasektori ja ülikoolide koostööd koordineerima. Kuid sellest ei piisa. Kujutage ette, et Google’i loojad Sergei Brin ja Larry Page oleksid teinud Google’i sellepärast, et EAS andis neile selleks toetust ja ülikool käskis neil mõelda, kuidas nende doktoritöö pealt saaks raha teenida. Sisetunne ütleb, et väga kaugele poleks nad siis jõudnud.

Tuleviku võimalus

Muide, Google’i algoritmi tähtsaim osa, Page Rank, kuulub tänaseni ülikoolile, mitte Google’ile. Stanford vahetas kasutamislitsentsi Google’i aktsiate vastu (patendi jättis ülikool ikkagi endale) ja aastal 2006 müüs need aktsiad maha nelja miljardi krooni eest. Võrdluseks, Tartu Ülikooli aastaeelarve on paar korda väiksem. Toodud näite majandusedu on mentaliteedi indikaator. Hoiakute probleem ülikoolis kandub paratamatult edasi ka tudengitele.

Tolle läinudnädalase ürituse arutelu lõpul pakkus majandusminister Juhan Parts välja idee muuta 4. oktoober ettevõtjate päevaks. Iseenesest tore initsiatiiv – ettevõtja maine ei ole Eestis kõrge ja seda võiks parandada küll. Samuti oleks see väike samm mõtteviisi muutmise poole.

Aga palju olulisem oleks minu meelest ettevõtluse ja sellega otseselt seonduvate alade tähtsuse reaalne suurendamine kõrgkoolis, ja miks mitte ka keskkoolis – kas see kõlab liiga primitiivselt? Võib-olla. Kuid sellised lihtsad asjad tavaliselt toimivadki.

Eesti ülikoolidel on potentsiaal olla meie järgmise majanduskasvu katalüsaatoriks. Tudengid juba näitavad initsiatiivi (startup-üritus Garage48 Tartus ja Tallinnas on hea näide), ülikoolide juhtkonnad ja riik peaksid nüüd püüdma nende üksikute aktiivsete tudengitega sammu pidada.

Autor on suhtlusportaali rate.ee looja, mille enamusosaluse ta hiljem EMT-le müüs.