Eesti kõrgeima konkurentsivõimega tööstusharu oli 2007. aastal kemikaalide ja keemiatoodete tootmine, konkurentsivõime pingerea lõpu aga moodustasid naha-, rõiva- ning tekstiilitootmine, selgus hiljuti Tartu Ülikoolis kaitstud magistritööst.
Eesti kõige konkurentsivõimelisem tööstusharu on keemiatööstus
Euroopas muudavad Eesti keemiatööstuse konkurentsivõimeliseks madalamad tööjõukulud, kirjutab magistritöö autor, statistikaameti analüütik Riina Kerner statistikablogis.
Eesti tööstusharude konkurentsivõime pingerea koostamisel koondas Kerner tööstusharude tootlikkuse- ja ekspordinäitajad indeksisse, mis sisaldab järgmisi näitajaid: lisandväärtus töötaja kohta (ehk tööviljakus, mis on kõige enam levinud tootlikkuse näitaja), tööviljakuse kasv, tööjõukulude tootlikkus, jääktulu töötaja kohta, ekspordi kasv ja osatähtsus.
Eestis moodustasid 2007. aastal konkurentsivõime pingerea järgmised tööstusharud: 1) kemikaalide ja keemiatoodete tootmine, 2) metallitootmine, 3) muude mittemetalsetest mineraalidest toodete (sh klaas, tsement, lubi jt) tootmine; 4) koksi ja naftasaaduste (sh põlevkiviõli) ning 5) paberi ja pabertoodete tootmine. Madalaima konkurentsivõimega olid 1) nahktoodete, 2) rõiva-, 3) tekstiili- ning 4) mööblitootmine.
Kõrgema konkurentsivõimega tööstusharusid iseloomustab suur kapitalimahukus, mis tähendab, et kasumi teenimiseks tuleb kulutada palju raha masinatele ja infrastruktuurile. Madala konkurentsivõimega tööstusharusid iseloomustab aga suur tööjõumahukus.
Ka 2003. aastal oli kõige konkurentsivõimelisem keemiatööstus. Siis ei olnud pingerea tipus aga sellised kapitalimahukad tööstusharud nagu metallitootmine, muude mittemetalsete mineraalide ning koksi- ja naftasaaduste tootmine.
Seega on Eesti tööstusharude konkurentsivõime Kerneri sõnul paranenud just kapitalimahukates tööstusharudes. Konkurentsivõime on paranenud eelkõige tänu uusimate tehnoloogiate kasutuselevõtule ning nendes tööstusharudes toodetavate toodete (sh põlevkiviõli, metallid jt) maailmaturuhindade tõusule.