Lugejad: sõiduõpetajad kipuvad end õpilase peal välja elama

Õppesõiduauto. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Tarbija üleskutsele jagada kogemusi ahistavatest sõiduõpetajatest laekus erinevaid lugusid ja arvamusi, mille põhjal tundub sõiduõpetajatel enim kombeks olevat õpilaste saamatuse peale karjumine. Selle võib aga liigitada vaimse vägivalla kasutamise alla.

Maria, kes ei kannata, kui tema peale häält tõstetakse, sattus kooli sõidueksamil just seesuguse õpetajaga kokku. «Selle eksamineerija viga on see, et ta on arvatavasti pingelisest tööst läbi põlenud ja vajab psühhiaatrilist sekkumist ning kolm kuud sanatooriumi. Minu vead ja tema vead kokku lõppesid sellega, et ma ütlesin lõpuks tollele eksamineerijale, et ta ei karjuks mu peale,» kirjutas Maria. Selle peale otsustas õpetaja aga demonstreerida, kuidas karjumine tegelikult käib ning möirgas naisele näkku. «Mees oli näost punane ja tatti suust pritsis. Kuna asi oli juba naeruväärne, hakkasin naerma ja karjusin vastu. Selle peale läks tüüp veel rohkem närvi. Palusin oma dokumente (sõidukaarti), et lahkuda, kuid eksamineerija keeldus,» ütles Maria.

Kui ta autost väljuda püüdis, haaras sõiduõpetaja tema kotist ja sikutas, kuni sai naise randme kätte. «Alles siis, kui ma politseiga ähvardasin, rahunes ta veidi maha ja kukkus mõnitama, et kuhu ma sedasi ilma sõidukaardita lähen, kuigi kaks minutit tagasi keeldus ta mulle kaarti andmast. Igatahes kirjutas ta autokooli eksamilehele, et ma olen läbi kukkunud. Autokooliga ühendust võttes selgus, et õpetaja on üks omanikest, seega töölt lahti teda tõenäoliselt ei lastud,» kirjutas Maria.

Kommentaatori LRK sõnul oli Viljandis jube õppesõiduõpetaja nimega Alvar.

«T*ra, kas sa tahad autot üle katuse keerata?» karjus ta õpilasele, kel polnud palju kogemusi käikude vahetamisel. «Edaspidised tunnid olid julma terrori all, kus mind kutsuti trossiks, jobuks ja muude ebatsensuursete sõnadega. Eriti meenub üks viimaseid sõidutunde, kus pidin teed andma, kuid kahjuks ma ei märganud «anna teed» märki. Selle peale lükkas Alvar auto blokki, vaatas mulle otsa ning karjus: «T*ra, sa tahad meid mõlemaid ära tappa? Ma saan aru, et sul on oma elust p*hui, aga ma tahaks ikka elada. Sulle tuleb vist muudmoodi autosõit selgeks teha,» karjus ta,» kirjutas LRK. Kommentaatori sõnul  ei julge ta praeguseni väga autot roolida, kuna õpetaja muutis autosõidu väga ebameeldivaks tegevuseks.

Kommentaator N28 arvab, et olenemata sellest, kui valesti käitus õpilane, peab õpetaja käituma soliidselt. «Õpetaja asi on võimalikke ohte ette näha, mitte röökida ja sõimata nagu IQ oleks kinganumbriga samas suuruses. Ja need sõiduõpetajad arvavad ise, et on kõige paremad ja eeskujulikumad liiklejad!» kirjutas N28.

Liisul oli aga rääkida lugu õpetajapoolsest seksuaalsest ahistamisest. «Sattusin samuti autokooli õpetaja ahistamisobjektiks, juba esimesel sõidutunnil käisid nilbed naljad. Ta kiitis oma ametit, sest pole vaja naisi jahtida, need jooksevad ise talle sülle. Ühel sõidul kurtis ta, et ma ei võtvat vedu ja pani käe mu põlvele. Lükkasin selle ära, aga ta pani käe tagasi ja lisas, et vastuhakkamine talle meeldib ja suurendab iha. Olukord toimus keset liiklust ja tagantjärele olen mõelnud, et  pääsesin imekombel avariita. Pärast sellist käsikähmlust palusin koolist teist sõiduõpetajat. Kontori naistöötajad muigasid seepeale ja vahetasid omavahel pilke, millest järeldasin, et selle sõiduõpetaja kommetega ollakse kursis,» kirjutas Liisu. Ta lisas, et tegemist ei olnud äsja meediapilti sattunud sõiduõpetajaga ning praeguseks on minu autokooli juhtumist möödas üle kümne aasta.

Ave rääkis oma kogemusest sõiduõpetajaga, kel oli kombeks käperdada. «Millegipärast oli iga kord käiku vahetades oli õpetajal kombeks asetada oma käsi minu oma peale ja seda koos teha. Üks kord käis ta minu sõidutunni ajal omal koduseid asju ajamas. Kui tema kommentaarid imelikuks läksid, vahetasin õpetajat» kirjutas ta.

Fjodor peab aga sõiduõpetaja ja õpilase mittesobivust vahel lihtsalt erinevate inimeste kokkupuuteks. «On neid, kes eelistavad võtta 150 sõidutundi ning soovivad enda kõrvale julgustavat inimest, kes sõidust palju ei räägi. Siiski on ka neid, kes soovivad sõidutunnist maksimaalselt õppida ning andestavad hingega asja juures oleva õpetaja mõningase emotsionaalsuse. Minu sõiduõpetaja oli kriitiline ja rääkis palju, kuid pigem sõidust, mitte oma eraelust.  Jah, ta oli kriitiline mu vigade suhtes, kuid kokkuvõttes oli sõitma õppimiseks tarvis ca 10 tundi ning eksamil sain läbi. Tookord ei olnud minimaalset sõidutundide nõuet, see oli 20 aastat tagasi,» kirjutas ta.