Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/07/15/4281031t1h3841.jpg)
Kama on üks peamisi traditsioonilisi Eesti toiduaineid, mida paljud mäletavad eelkõige lapsepõlvest. Kuid ka tänapäeval pole arhailise hõnguga roog unustuse hõlma vajunud ning poelettidelt leiab küllaga mitmesuguse koostisega kamasid.
Postimees palus eri segusid mekkida ja kommenteerida Eesti Vabaõhumuuseumi töötajatel. Ekspertgruppi kuulusid kommunikatsioonijuht Julia Amor, näituseosakonna juhataja Dagmar Ingi, Paljurahvuselise Eesti Keskuse juht Einike Sooväli ning taluperenaised Eva Aadamsoo ja Krista Kruus.
Valikus olid esindatud Urvaste kama, maherukkikama, traditsiooniline kama, rukkikama ning kaerakama. Kõiki jahusegusid serveeriti vaid koos keefiriga, et maitsed paremini esile tuleksid. Koostisest võiks veel mainida, et kui maherukkikama sisaldab 100 protsendi ulatuses maherukist ja kaerakama samavõrra mahekaera, siis Tartu Milli rukkikamas on rukist 50 protsenti, lisanditeks veel oder ja hernes. Urvaste kama on teraviljasisalduselt kõige mitmekesisem, hõlmates nii mahenisu, -rukist, -hernest, -otra kui ka mahepõlduba. Ka traditsioonilisse Tartu Milli kamasse, mis on ehk poelettidelt kõige tuntum ja seega tuttavama mekiga, on peidetud nii rukist, otra kui ka kaera.
Kamatestijate maitse-eelistused ning arusaamad, millal või millega seda süüa, varieerusid seinast seina. Nii näiteks peab Aadamsoo seda soolaseks toiduks ega kasuta magustavaid lisandeid, Kruus aga on harjunud kama kui magustoiduga ning sööb seda vahel ka magusa jogurtiga, sest siis ei pea ise rohkem midagi lisama. Amor peaaegu ei söögi kama, võib-olla ehk korra aastas kambavaimu mõttes, sest lapsed ja abikaasa teevad vahel kruusikese ning seetõttu on kama ka alati kodus olemas. Ingi sõnul sööb ta kama põhiliselt suvel ja aastas ehk kaks-kolm korda. Veel kiidetakse muuseumis tehtavat kamavahtu ning kama-toorjuustukooki.
«Üldiselt olen harjunud ütlema, et ei söö kama, kuid vahel harva tuleb siiski ette,» räägib Sooväli. «Minu venelasest abikaasa sööb aga hea meelega kama, mida ta polnud enne minuga tuttavaks saamist kunagi proovinud.» Lisaks on naisel rääkida ka üks meeldejääv lugu, mis samas oleks võinud nii mõnelgi kamaisu kogu eluks ära võtta.
«Lapsena olin hästi suur kamasõber,» meenutab ta. «Kord sõin seda palju korraga ning jõin veel kalja ka peale. Hakkasime vanematega Tartust koju sõitma ja oksendasin terve auto täis. Seejärel oli kamasöömises väga pikk paus. Isu tuli uuesti peale alles hiljem, kui olin juba kaheksa aastat Peterburis elanud.»
Keset sisukat maitsmist saabuvad ühtäkki vabaõhumuuseumi Setu talusse hispaanlastest turistid koos eestlannast saatjaga. Algul teeb kogu seltskond küll suuri kahtlustavaid silmi, ent mõne hetke pärast lastakse kohalikul rahvusroal hea maitsta. Kõlavad elav hispaaniakeelne arutelu ja nakkav naer, muuhulgas uuritakse kama looduslikkuse ja maheduse kohta. Eestlanna tõlgib, et külalistele meeldib kama. Seejärel suundub seltskond lõõtsa tõmbava pillimehe saatel tantsima.
Pärast maitsmist, kommenteerimist ja põhjalikku diskussiooni on kamatestijate lemmikud selgunud. Aadamsoo arvates oli Urvaste kama võib-olla tõesti parem kui traditsiooniline ning üldse ei meeldinud talle kaerakama. Kruusi lemmikuks kujunes Urvaste kama. Sooväli kiitis enim maherukkikama mõnusat rukkikonsistentsi ja hapukat rukki maitset. Ingi eelistus kaldus samuti rukkikama poole, sest see oli teistsuguse maitsega ning mitte nagu päris klassikaline kama. Amori ja tema laste soosikuks jäi Urvaste kama.
Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et viie kama hulgast osutus kolme inimese lemmikuks Urvaste kama, mille puhul kiideti maitsekust ja aromaatsust. Üks põhjus võib peituda selles, et teiste segudega võrreldes on Urvaste omas kõige rohkem erinevaid asju koos. Muuseas on tegu ka eelmise aasta parima mahetootega. Esile võiks tõsta veel maherukkikama, mis osutus kahe inimese suurimaks lemmikuks.
Kama | Sisaldus | Kommentaarid |
Traditsiooniline kama | Nisu, rukis, oder, hernes | Seda olen harjunud ostma; see on pikemalt kaubalettidel olnud; tuttava maitsega; maitseb nagu see, mida lapsepõlves sõin |
Urvaste kama | Mahenisu, -rukis, -hernes, -oder, mahe põlduba | Parem kui traditsiooniline; väga hea; mõnusalt teraline; ei ole kuiva maitset; väga aromaatne; selge ja puhta maitsega |
Maherukkikama | Maherukis | Leiva maitsega; maitseb nagu leivavaht; natuke suhkrut paneks juurde, siis oleks parem; nagu hapukas rukkileib; plaanin osta |
Rukkikama | 50 protsenti rukis, oder, hernes | Nõukaaegse leiva maitsega; põrandaleiva maitsega |
Kaerakama | Mahekaer | Saepuru maitsega; seda ei ostaks; kamas on muidu hernest ja uba ka tunda, siin neid pole ja ongi võõram maitse |