Rannarootsi keskuse kingsepad Aili Väli ja tema õpipoiss Elis Meiessaar suhtuvad töösse rõõmuga ja teevad ära ka need tööd, mille teised kingsepad tagasi saadavad.
Naiskingsepad võtavad vastu ka kõige raskemad tööd
14. juuli 2015, 17:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tere! Sooviksin, et õmbleksite mulle vestile mõned embleemid – rinnale Eesti lipu ja tagaseljale vana koera pildi. Ma olen ka nagu see vana koer ju!» naeris lõbus mootorrattur kingseppadele musta nahkvesti ja embleemi ulatades.
Sellise sooviga pöördus mootorrattur kahe kingsepa poole ja kliendile läks teenus maksma neli eurot. Rattur oli imestunud ja lõi seepeale 15 eurot ja lahkus.
Rannarootsi keskuse kingseppadele tehakse sääraseid žeste omajagu – Elisele tuuakse tihtipeale lilli ja Ailil on kapp šokolaadi täis. «Ma ei küsi ju kahe nõelapiste tegemise eest raha. Eks siis klient ilmubki magusaga välja,» tõdes kaheksa aastat kingsepa ametit pidanud Aili Väli.
Väli avas Haapsalus oma kingsepatöökoja kolm ja pool aastat tagasi. Enne seda oli ta poolteist aastat pidanud töökoda Tabasalus, kus elab ja töötab siiani.
«Mina olen enamiku ajast seal, Elis siin. Elis töötas kõrval lillepoes müüjana. Meil on ta töötanud kolm-neli kuud, aga juba oskab peaaegu kõike teha ja ma olen temaga väga rahul,» sõnas Väli, kelle meelest on naised päris head kingsepad ja teevad seda tööd paremini kui noormehed.
Tema kogemused noorte väljaõpetamisel on näidanud, et naised pööravad kvaliteedile ja viimistlusele rohkem tähelepanu kui mehed.
Tihtipeale suhtuvad aga just mehed naiskingseppadesse skeptiliselt või on koguni šovinistlikud. «Enne oma töökoja avamist töötasin Tallinnas Prismas ja kord küsis üks vene mees oma võtme tagasi, kui sai aru, et mina olengi ka võtmevalmistaja,» meenutas Väli.
Refereeritud artiklit saab lugeda siit.