Juhtkiri: töötukassa ootamatu pööre
13. oktoober 2010, 11:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valitsuse plaan hakata tööturuteenuseid rahastama töötuskindlustusmaksetest tekitab hulga küsimusi. Alustuseks muidugi selle, et kui poliitilises retoorikas peetakse tööturuteenuste osutamist ja seeläbi tööjõu arendamist väga oluliseks, siis miks on seniajani seda valdkonda rahastatud suures osas vaid Euroopa sotsiaalfondi abi kasutades.
Seda enam, et kui muutunud majandusoludes töötute hulk kiiresti kasvama ja euroraha ruttu kuluma hakkas, ei leitud siiski riigikassast tööturuteenustele raha juurde, vaid hakatakse selleks nüüd kiiruga seadust muutma.
Ühest küljest on meil olemas haigekassa, kes juba aastaid tegutseb ligikaudu samamoodi, nagu plaanib valitsus nüüd teha töötukassaga: sihtotstarbeliselt kogutavast maksust (haigekassa puhul sotsiaalmaksu ravikindlustuse osast) rahastab avalik-õiguslik haigekassa kõiki temale seadusega pandud kohustusi. See tähendab, et ta tasub nii kindlustatutele haigushüvitised kui ka ostab haiglatelt tervenemiseks tarvilikku teenust – arstiabi. Selles suhtes on loogiline, et töötukassalt oodatakse sama: peale hüvitise maksmise aitaks see asutus ka tööturule naasta ja raha tuleks sihtotstarbeliselt kogutavast maksest.
Teisest küljest aga ei oska praegu vististi veel keegi võimalikke ohte täpselt hinnata. Erinevalt sotsiaalmaksust, mis on seaduses fikseeritud protsent, on töötuskindlustusmaksel seaduses vaid ülem- ja alampiir. Niisiis võiks see põhimõtteline muutus tähendada ka maksemäära pidevat kõigutamist, mis maksupoliitilisele stabiilsusele kindlasti hästi ei mõju. Sest kuigi praegu on töötukassal vajalik raha olemas, näitab ju värske kriisikogemus, et seda ei pruugi kauaks jätkuda.
Eraldi tähelepanu peaksid aga rutakad seadusekirjutajad pöörama Tartu Ülikooli professori Raul Eametsa kriitikale, kes ei näe mingit põhjendust sellele, et tööturuteenuste ja -toetuste rahastamiseks hakatakse looma eraldi sihtkapitali. Ning arvestades muutuse tegelike mõjude pea olematut analüüsi, on üsna võimalik, et professori hinnangul, et niigi nappide vahendite kombineerimine ja ristkasutamine vähendab raha optimaalset kasutamist, on tõepõhi all.
Täna on veel vara valitsuse plaani kiita-laita. Ent kindlasti on tegemist nii põhimõttelise muudatusega, et see vajanuks põhjalikumat analüüsi. Kiirustamine ja tööturuteenuste rahastamine katse-eksituse meetodil ei tekita kindlust, et töötuskindlustuse raha kasutatakse mõistlikult.