/nginx/o/2015/06/27/4219767t1h254a.jpg)
Kui relvarahu Ukraina ja mässuliste vahel kindlana hakkas tunduma, kolis Oksana Mandritšenko mehe ja pojaga tagasi oma korterisse rindejoone lähistel.
Ida-Ukraina põgenikud pöördusid liiga vara koju tagasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üsna varsti hakkasid aga mürsud jälle lendama, kirjutab Wall Street Journal. Läinud nädalal maandus üks nende maja esimese korruse korteris, kuid õnneks ei saanud keegi viga.
Hoovis maja ees seisab tühjana laste mänguväljak, millele on lisandunud kolm värsket Grad-rakettidega tekitatud lehtrit.
«Mürsutuli on meil igal öösel kella kahest viieni, nagu ajakava järgi,» ütles Oksana.
Pärast relvarahu väljakuulutamist läinud aasta veebruaris on Ukrainas hukkunud ligi 1000 inimest, nende hulgas nii sõjaväelasi kui tsiviilisikuid.
Minski relvarahu «ei ole piisav. Parimal juhul võideti sellega aega ja loodi atmosfäär, mis on vähem pingeline,» ütles Kiievis baseeruv Lääne diplomaat.
Läänes kardeti, et Vene president Vladimir Putin raiub maismaakoridori Venemaalt Krimmi poolsaarele, mis läinud aasta alguses annekteeriti.
Viimastel kuudel kipub aga jääma mulje, et Kreml üritab pigem napsata natukese haaval territooriumi ning hoida Ukrainat pideva surve all.
Rahvusvahelised vaatlejad on juba paar nädalat täheldanud mürsutule tihenemist kogu rindejoone ulatuses. Mitmel puhul on isegi piirkonda relvarahu jälgima toodud Vene komandörid tunnistanud, et mässuliste poolt on rikkumisi rohkem.
Vaenuvägedelt tagasi võetud linnades nagu Popasna on elu seetõttu keeruline. «Inimesed tulid just tagasi ja nüüd peavad nad keldrites varju otsima või mujale sugulaste juurde põgenema,» ütles linnapea Juri Onistšenko. «Olukord linnas pole stabiilne.»
Perekond Mandritšenko pendeldas suurema osa möödunud aastast sugulaste maja vahet Kiievis. Pärast relvarahu väljakuulutamist ootasid nad kolm kuud, enne kui aprillis koju pöördusid.
Oksana abikaasal Nikolail on Popasnas rongikonduktorina stabiilne amet, aga Kiievis pole ta tööotsa leidnud. Seepärast ei tahaks ta naljalt lahkuda.
«Istume siis siin nagu märklauad,» ohkas Oksana. «Aja küsimus, mis korter järgmisena pihta saab.»