Jürgen Ligi: Eesti eelarvest rahvusvahelisel taustal

TLNPM2:RAHANDUSMINISTER JÜRGEN LIGI :TALLINN, EESTI,29SEP09 Rahandusminister JÜRGEN LIGI tutvustamas 2010.a. eelarvet pl/FOTO PEETER LANGOVITS, POSTIMEES Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Rahandusminister Jürgen Ligi kirjutab, et põhiolemuselt ei tohi Eesti eelarvepoliitika muutuda: peame sihtima pikaajalist tasakaalu, mis tähendab ülejääki tavalistel aastatel – nii nagu kaks aastakümmet vahelduva eduga on õnnestunud.
 

Kodus lasti tuleva aasta riigieelarve verbaalselt põhja juba enne sellega tutvumist. Tulemas on valimised ja majanduskriis taandub kampaanias tarbimiseks täiesti valimatul ajal. Vahe soovituga võib püüda millegagi täita. Ent sisulist huvi on meie eelarvepoliitika pakkunud kaugemal. Nii kutsus Euroopa Liidu rahandusvolinik Olli Rehn äsja Eestit üles «eelarvepoliitikat eksportima». 2011. aastaks igatahes on meie toote kvaliteet teinud tõhusa sammu edasi. Me ei kahtle ka tuluprognooside täitumises.

2011. aasta eelarve vastab ära küsimuse, kas tegime «kõike seda» euro nimel, ajutiselt ja Brüsselile või siiski iseenda püsivates huvides. Õige on teine – me ei ole kaalunud varem ega kaalu ka eurotsooni pääsenuna Maastrichti defitsiidipiiri ületamist või kompimist. Juhtinud alates 2008. aastast mitut kärpimismeeskonda, võin kinnitada, et motiiv on alati olnud mitte rahaühik, vaid riigi tervis ja tulevik. Ent euro on väärtuslik boonus.

Eelarve puudujääk on paraku tõsiasi, kuid 1,6 protsenti siiski oludele vastav. Tulemus näib kujunevat parimaks ELis vaatamata lisapingetele sotsiaalkulude kaheksaprotsendilisest kasvust ja dividendide vähenemisest. Ka võlakoormuse näitaja jääb seega kaugelt ELi madalaimaks. Eesti konkurentsieelis selle tulemusena on, et meid ei ähvarda suured laenukulud ning me ei pea tõstma makse.

Ironiseerijatel oleks hea teada ­IMFi või näiteks Euroopa Komisjoni hinnangut meie kriisiaegsele tegevusele: «Eesti valitsuse ulatuslikud ja otsustavad meetmed, mida on ette võetud ohjeldamaks majandussurutise negatiivset mõju riigi rahandusele, on olnud mõistlikud ja kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga.» Meid kutsutakse üles jätkama ülejäägini jõudmise graafikus. Ent kodus pole kriis olnud hea õpetaja, näeme ridamisi ettepanekuid püsivad meetmed sammhaaval tagasi pöörata kõrvuti etteheidetega omaaegsete valearvestuste pärast, mida nendega on tulnud parandada.

Põhilises pole muutust vaja

Ma ei ole nõus ka kaasvõitlejatega, et meil on nüüd olemas või tulemas Uus Poliitika põhiseadusega tagatud tasakaalu ja vastutsüklilisusega. Poliitika on küll aina uuenev, ent põhiolemuselt ei tohi muutuda: peame sihtima pikaajalist tasakaalu, mis tähendab ülejääki tavalistel aastatel – nii nagu kaks aastakümmet, kohati küll vahelduva eduga, on õnnestunud. Väga tähtis on, et buumiaegadel kogusime reserve ning kriisis suutsime kulusid korrastada ja kontrolli all hoida. Eesti fiskaalstiimul on olnud täiesti ELi keskmisel tasemel, selle vahega, et lõdvenemine algas meil 2,5-protsendilisest ülejäägist ja jõudis 2,8-protsendilisse puudujääki, mitte ei lisandunud püsivale puudujäägile. Liita tuleks meie arvule kolm protsendipunkti struktuurivahendite kiirenenud kasutamist, ELi keskmise sees on näha aga pankade musta auku läinud miljardeid.

Eelarve suurendamine/vähendamine vastu majanduse suunda jääb siiski suuresti ideaaliks paberil ning mahult marginaalseks. Mõnevõrra tõhusam on siin keskpanga poliitika. Hädapärasem selleks on eelarvetes muidugi olemas – üksikotsustes ja automaatsetes stabilisaatorites, kriisi ajal kasvavates sotsiaalkulutustes. Selle ideaaliga, muide, ei kõla aga kuidagi kokku kriitika sotsiaalministeeriumi eelarve kasvu aadressil. Ent kulude üldine suurendamine on ohtlik ning muutub enamasti poliitiliselt püsivaks, jätkub buumi ajal ning ei ole ajutine õieti milleski. Tulemuseks on võlad ja maksutõusud, halvemal ajal ka mõistliku hinnaga laenu kättesaamatus.

Ka raha kõrvale panemine on harv ja keeruline. Meil tasuks meenutada autoriteetidelt sadanud süüdistusi Saksa majanduse toetamisest reservide hoidmisega ning ettepanekuid kütta oma buumimajandust veelgi.
Tsüklite silumiseks peaks ette teadma languse aega, pikkust ja sügavust. Aga ei teata, mistõttu on reageerimine ebatäpne. Kiiruga midagi uut ja edumeelset majanduses ei looda, küll aga kinnistatakse suuresti kriisi sünnitanud struktuurseid hädasid. Ei reisisaatjad ega massiline lihttöö ole tänapäeval lahendus. Hinnangutes Eestile räägivad rahvusvahelised nõuandjad buumiaja majanduse vigade parandamisest. Seega on lahendused pikaajalised ning seda on ka tööhõive ümberkujundamine ja taastumine. Praegu Euroopa riikidele pakutavates soovitustes on sagedasemad märksõnad «haridus» ja «tööturu paindlikkus». Viimasega oleme hiljuti hakkama saanud ning esimeses on probleemid selgelt teadvustatud.

Rahanduse keerukad reeglid sobivad eriseadustesse, kuid mitte põhiseaduse kaunisse teksti. Seal piisab vanast paragrahvist, et valitsus esitab riigieelarve tasakaalustatud ­kujul.

Kärpimisest saab kasv

Majanduse elavdamine on jutuaine, millega valitsejad tõestavad oma tegusust ja oponendid ta tegevusetust alati rohkem, kui asi väärt on. Eraldatava raha hulgast hoopis tähtsam on rahanduse usaldusväärsus. Ent viis protsenti eelarve kasvu 2011. aastal peab siiski ära märkima. Selles on osa struktuuritoetustel ja CO2 kvoodi müügil, mille eest oleme juba saanud kõva kriitikat endiselt koalitsioonipartnerilt. Igati loogiline on see tõsiasja taustal, et toona seisis vastav raha suuresti kasutamata. Ent kuidas küll sõnastada seda mittekasutamist vasakpartei poliitiliseks platvormiks? Kas toetused ja solidaarsus nõrgematega on olemuslikult kurjast? Igatahes on majanduse elavdamisena tõsiseltvõetav vaid see raha, mis ei pärine maksutõusust ja majandusest enesest, iseäranis kui see ei suurenda laenukulusid. ELi fondide mahtu meil jätkub, kuni need riigi jõukamaks saades oma tähenduse iseenesest kaotavad.

Võib nõustuda etteheitega, et valitsus eelistab töötuse asemel panustada tööle. Vaid investeerimiskeskkond ning töövõimalused võimaldavad rahuldavat toimetulekut, pensionide ja toetuste kasvu, tööturuteenuseid. Majanduse seiskohalt on tähelepanuväärseim eelarves investeeringute 16-protsendiline kasv. 16 miljardit summas on isegi ebaproportsionaalselt kõrge tase riigi jaoks, mis siiski vaid mõneti kompenseerib erainvesteeringute madalseisu. Esile tõstmist väärib ka ettevõtlustoetuste kümneprotsendiline ja juba mainitud sotsiaalkulude kaheksaprotsendiline kasv. Hariduskulude kaheksaprotsendiline suurenemine on jätk valdkonna püsivale eelistamisele ning tunnistus ta omaette väärtuse kõrval ka sellest, et pole olemas paremat heaolu parandamise vahendit. Kultuuri eelarve 20-protsendilist kasvu nii otse patta küll ei pane, ent see teenib Eesti riigi mõtet. Riigi kaitseks kulub 1,9 protsenti SKTst. Riigi tegevuskulud on kaheaastase märgatava languse järel külmutatud.

Kärpimist tuleks rahumeeli mõista arvepidamise täpsustusena. See ei ole niivõrd raha ära võtmine, kuivõrd maksumaksja panuse vähenemine majanduslikult rasketes oludes. Ent see küsimus on oma akuutsuse tegelikult minetanud ja kärbetega hirmutamised pole asjakohased. Põhjust on hoopis tunnustada meie ühiskonna solidaarsust ja mõistlikkust kokkuhoiu asjus. See on kontrast ja suur eelis võrreldes riikidega, kus võlad ja kärpevajadus on põletavad, ent tänavail lehvivad punaloosungid nõudmistega elada vaid tänases päevas, oma laste ja tuleviku arvel. Tegelikult võtab Eesti riik maksumaksjailt pea neli miljardit vähem raha kui tagasi annab. Tuleval aastal alaneb meil maksukoormus 0,6 protsenti, see on vastus maksude tõstmise jutule.

Euroopa pöördub Põhja

Eesti rahanduse rahvusvahelist võrdlust ei maksa otsida Ameerikast. Kui USA meetmed ka viljakaiks osutuvad, on tegu siiski maailmamajanduse dominandiga, kes juhib suurimat reservvaluutat, saab võtta üsna piiramatult laenu ning jagada dollari «juurdetrükkimisest» johtuvad mured muu maailmaga. Meilegi jõuab see näiteks hinnatõusude näol, ent Eesti jaoks on olulisem ELi rahandus. Viimane elab praegu üle valulikke uuendusi suunas, mida on hoidnud Eesti ja Põhjamaad ning viimasel ajal ka Saksamaa.

Pikaajalistele võlgadele ja tulude vähenemisele lisanduvad Euroopa riikidel kriisikulud. Need peaksid olema tagasipööratavad, aga tihti ei ole. Need peaksid jääma jõukohastesse raamidesse, ent on neist tihti väljunud. Tulemuseks on lakke tõusnud intressikulud, mõnel juhul ka laenuvõimaluste lõppemine. Finantsturgude usaldamatusele on lisandunud tarbijate oma, sisenõudlust pärsib kartus maksude tõusu ja sissetulekute languse ees. Samal ajal kasvab ähvardavalt hädas riikidele loodud abipakettide koorem.

Euroopa eelarvete kasvav ja püsiv puudujääk tähendab, et palju imetletud heaolu on keskmiselt kahe aasta eelarve jagu võlgu võetud, vananemise kulusid arvestamata. Euroopa valitsustes mõistetakse, et see ei saa kesta. Konsolideerimine on saanud normiks ning näiteks rahandusministrite kohtumistel arutatakse riikide programme üksikasjalikult. Nende põhjal kärbitakse jooksvaid kulusid ning püütakse mitte maksustada tootmistegureid. Ehkki igasugune maksude tõus on raskel ajal ebasoovitav, on võlad veel valusamad. Käibemaksu tõstmine ja alandatud määrade kaotamine on seepärast sage praktika, tõstetud on ka aktsiise. Eesti jaoks on see õnneks eilne päev, nii nagu me pole lükanud homse kanda suuri võlgu. Riike ei jäta nende muredega rahule ei teised liikmesriigid ega Euroopa Komisjon. Eelarvetele kehtestatakse rangemad raamid ja ELi tasemel eelkooskõlastus. Kavas on ka sunniabinõud ülemääraste puudujääkide ja võlgade vastu. Eesti saab seda kõike vaid tervitada.