Patsient või tarbija?

Näitlejad lavastavad tarbija Timo jutu põhjal vaimse tervise konverentsil tema lugu. Foto: Peeter Langovits

Möödunud reedel aset leidnud vaimse tervise konverentsil jäi uudse lähenemisena kõrva, et haigeid ei nimetatud patsientideks, vaid klientideks ja tarbijaiks.

Tõepoolest, tervishoiuteenus on teenus nagu iga teinegi, ja arst selle osutaja. Inimene, kes oma probleemi, mure või hädaga arsti juurde läheb, on klient või tarbija, kes muide, kas siis kaude, haigekassa kaudu või otse talle palka maksab.

Paraku tekib meil perearsti või eriarsti juurde minnes sageli pigem alluva tunne. Sest kui ma ei ole terve, siis olen ju katki - järelikult nõrk. Koputame arglikult uksele või ootame kannatlikult sissekutset. «Saapad ukse taha!» käratas kord mulle günekoloog, kui tema töötuppa sisenesin. Ja nõnda pidin oma mitte küll kõige kallimad, kuid siiski väärtuslikud talvised jalavarjud üksi lahtisesse koridori jätma. Õnneks olid hiljem alles. Ega need sinised sussid ka just eneseväärikust lisa, kuid mõnel pool on need endiselt au sees.

Patsient on tohtriga suheldes ilmselgelt nõrgemal positsioonil ja peab leppima sellega, kui arstil pole aega arvuti kõrvalt talle vahel ainsatki pilku heita. Ta peab kannatlikult taluma sedagi, kui tohter järgmisel korral vaatamata arvutile, kuhu ta ju ise kõik andmed sisestanud, ei tea, mis hädaga inimene eelmisel korral käis ja kuhu ta tema siis saatis.

Seepärast mulle meeldiski nende spetsialistide suhtumine, kes tegelevad psüühikahäiretega inimestega, kes pole ometi just kõige kergem kontingent. Kõigist ettekannetest jäi kõlama soov teha tervishoiuteenuse tarbijatega koostööd. Ja need polnud pelgalt sõnad. Loodud on erinevaid toetusvõrgustikke, kus meedikud, sotsiaaltöötajad ja tugiisikud tarbijatega üheskoos tegutsevad.

Ka konverentsile olid kutsutud nii teenuse tarbijad, ehk siis psüühikahäiretega inimesi, kui nende pereliikmed. Ja kujutage ette, nad said isegi suure ja auväärse auditooriumi eest sõna. Tähelepanuväärne on seegi, et kobedamad taastujad, nagu üks selle teenuse tarbija ise neid nimetas, aitavad tugiisikutena teisi, kes veel nii kaugel ei ole. Veelgi enam, kliente tahetakse kaasata isegi raviasutuste juhtimisse.

Ma ei näe ühtegi põhjust, miks ei võiks teistegi erialade meedikud midagi taolist välja mõelda. Miks ei võiks näiteks hambaarstid oma teenuse tarbijailt küsida, mida nad õieti vajavad, selle asemel, et hirmkalleid protseduure peale suruda?

Aga äkki peame me ise patsiendi või haige seisusest tervishoiuteenuse tarbijaks tõusma? Ja hakkama nõudma, et meid kliendina parimal võimalikul moel teenindataks.