/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/10/10/447184t1h0d2d.jpg)
Iga hinnaga ei pea nõustuma, pakkuge ise odavamalt
Juhtkiri: hirmutavad hinnad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võrreldes masueelse ajaga on Eestis hinnad tõusnud 12 protsenti, Euroopa Liidus keskmiselt seitse protsenti. Tõenäoliselt on paljudele palkade alandamise taustal üllatav, et keskmise palga kasv on samal perioodil olnud veelgi kiirem. Samas teame kõik, et masu tõi kaasa hüppelise töötuse kasvu – palgasaajaid on vähem.
Maailmaturu hindade vastu Eesti ei saa ning ka hindade ja palkade liikumine Euroopa Liidu keskmise poole on loomulik nähtus. Ent see ei tähenda, et peaksime olema sallivad igasuguste hinnatõusude suhtes. Loomulikult on riigi roll valvata, et ei pandaks toime konkurentsikuritegusid. Turumajandus küll, aga selle eelduseks on turuplatsil valitsev kord. Kuidas tegelikult mitmesuguste monopolistide ja kartellitajatega hakkama saadakse, on Eesti riigi võimekuse küsimus.
Teine pool on suhteliselt nõrk konkurents üldisemalt. Muidugi on Eesti väike ning sellest tulenevalt pole ka tarbijate poolehoiu pärast võistlevaid ettevõtjaid siin sama palju kui suurtel turgudel. Kõrgemad hinnad peaksid iseenesest meelitama turule rohkem ettevõtjaid ja seega konkurentsi suurendama. Mõne kauba või teenuse põhjendamatult kõrged hinnad võrreldes teiste maadega tähendavad üksiti ka võimalust ettevõtjatele tulla turule odavamate pakkumistega. On päris selge, et välisteenistuse ja teiste Eestisse investeerimise võimalusi tutvustavate asutuste ülesanne on näidata ka välisinvestoritele, millistes valdkondades on Eestis konkurents nõrk. Niisiis on küsimused, kui hästi seda tööd tehakse, igati põhjendatud ning riigiametnikud ja poliitikud peaksid sellistele pärimistele sisuliselt vastama.
Tõsi, suur osa hinnatõusu mõjutavatest teguritest on Eesti riigi ja ettevõtjate käeulatusest väljas. Maailmaturul on kasvanud nimelt toidu ja energiakandjate hinnad. Kuna Eesti inimesed on Euroopa Liidu keskmisest vaesemad, on meie ostukorvis toidul suhteliselt suurem osakaal. Küttele kulub meie tuludest suhteliselt rohkem nii külma kliima, halvasti soojustatud hoonete kui ka juba mainitud madalamate sissetulekute tõttu. Pikaajalist mõju avaldav «ravi» peaks seega seisnema tulude ja tööhõive suurendamises ning ka näiteks hoonete soojustamises.
Ehkki mõistagi tuleb tegeleda näiteks monopolistide hindadega, on põhiküsimused ja vastused neile üldisemad. Juba mainitud turureeglite järelevalve ja konkurentsi elavdavad meetmed on asja üks loomulik osa. Põhiline on siiski ettevõtlusele soodsa keskkonna edendamises, uute ja varasemast suuremat tulu tõotavate töökohtade loomises ning mõistagi selles, kuidas Eesti inimeste oskusi selliste tööde jaoks sobivaks arendada.