/nginx/o/2015/06/29/4225569t1haaa4.jpg)
Eesti elanike rahulolu oma leibkonna majandusliku olukorraga jääb alla Euroopa Liidu keskmise, kirjutab Statistikaameti peaanalüütik Siim Krusell Statistikablogis. Samas Eesti 25–34-aastaste kõrgharidusega noorte seas on see näitaja Euroopa Liidu keskmist kõrgem, mida näitab ka see, et kõrgharidusega noored pole Eestist välismaale tööle siirdujate seas kõige aktiivsemad.
Eesti palgatase on võrreldes nii-öelda vanade Euroopa Liidu liikmesriikidega tublisti madalam. Vahet kompenseerib veidi EL-i keskmisest madalam hinnatase, kuid erinevused jäävad siiski püsima. Siiani on Eesti sissetulekute tase olnud põhjus riigist lahkumiseks, mitte tõukejõuks ulatuslikule töömigratsioonile teistest riikidest. Välismaale kolinud ongi kõige enam elukohavahetuse peamise võiduna maininud n-ö inimväärset palka. Lisaks on välja toodud ka inimväärset suhtumist, paremat elukeskkonda ning muretumaid inimesi, teisisõnu palgast sõltumatuid ning pigem elukvaliteediga seotud tegureid.
Alati võib leida ka teistsuguseid arvamusi. Hoolimata keskmisest palgast ja sõbralikust suhtumisest eksisteerib mujalt tulnute suhtes ikkagi nähtamatu sein, mis ei lase sõbralikul suhtumisel areneda tegelikeks sõbrasuheteks. Samuti võidakse üllatusega tõdeda, et Eesti asjaajamise elementaarne kiirus ei pruugi mõnes teises riigis nii elementaarne olla ning maamaja koos 30 hektari metsaga on mõnes riigis päris suur luksus.
Nii võikski loetelu välismaale kolimise plussidest ja miinustest jätkata ning kui arvestada igaühe subjektiivset hinnangut, võib nimekiri päris pikaks venida. Riikide võrdluses on aga parem kasutada hinnangute keskmisi või võrreldavaid suhtarve.
Üks lihtsamaid viise, kuidas inimeste elukvaliteeti hinnata, on neilt küsida, kas olete oma eluga rahul. Saab küsida ka konkreetsemalt – kas oled rahul eluaseme, isiklike suhete, majandusliku olukorra või montypythonlikult elu ja tegevuse mõtestatusega. Selliselt on küsinud ja aidanud inimeste elukvaliteeti Euroopa Liidu riikides mõõta sotsiaaluuring (EU-SILC), kuhu on kaasatud ka mõned EL mittekuuluvad Euroopa riigid.
Kõigi Eesti ühiskonnarühmade puhul ei oleks majandusliku olukorra parandamiseks välismaale tööle minek aga täiel määral põhjendatud. Üks selline rühm on kõrghariduse omandanud 25–34-aastased inimesed. Ühelt poolt ei ole päris tipus nemadki – Soome, Šveitsi ja Hollandi kõrgharidusega noortele jäädakse sissetulekutelt alla. Teiselt poolt aga ollakse ühes rühmas Eestist märgatavalt jõukamate riikide Saksamaa ja Prantsusmaaga.
Kas selline tulemus tähendab, et Eesti ei pea ajude äravoolu pärast muretsema? Peab ikka. Jätkuvalt suundub kõrgharidusega noori välismaale elama ja tööle ning paljud neist ei pöördu kodumaale tagasi. Samas ei saa ka öelda, et probleem selle rühma migratsiooni ja piiriülest töörännet põhjustava peamise faktori ehk majandusliku heaolu osas oleks väga terav. Mõne teise ühiskonnarühma puhul on probleem palju teravam. Sellest annab märku ka töörände statistika – välismaale tööle siirduvad pigem madalama haridustasemega inimesed. Lõpetuseks – Eesti kõrgharidusega noored on elu ja tegevuse mõtestamisel pingereas Euroopa tipus ning saavad mõtestamisega sama hästi hakkama kui Soome kõrgharidusega noored.