P, 29.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Hannes Rumm: Eesti huvi on Läti-Leedu liitumine euroga

, riigikogu liige (sotsiaaldemokraat)
Hannes Rumm: Eesti huvi on Läti-Leedu liitumine euroga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hannes Rumm.
Hannes Rumm. Foto: Peeter Langovits.

Riigikogu liige Hannes Rumm (SDE) tõdeb, et mida tugevamal järjel on Eesti lähinaabrid ja tähtsad eksporditurud, seda kindlam on meie julgeolek ja seda paremad on meie ettevõtete kasvuväljavaated.
 

Eesti ei ole parem kui Läti või Leedu, Eesti lihtsalt meigib ennast väljakutsuvalt nagu prostituut! Umbes nii teatas 1997. aastal kibestunult ühe Läti parlamendikomisjoni esimees, kui Eesti sai tol hetkel ainsa Balti riigina kutse liitumisläbirääkimistele Euroopa Liiduga.

Vaoshoitumas toonis, aga kaunis emotsionaalselt käsitleti toona ühinemisläbirääkimiste algust ka Eestis ja võeti seda eelkõige kui magusat võitu Balti meistrivõistlustel, mis lasi meid Euroopa silmis paremana paista. Tagantjärele eelmise sajandi lõpu sündmusi hinnates on selge, et esmapilgul kõigis kolmes Balti riigis Eesti võiduna käsitletud otsus osutus tegelikult kõigi kolme Balti riigi ühiseks võiduks.

Esiteks tähendas toonane kutse liitumisläbirääkimistele euroliiduga olulist psühholoogilist läbimurret kõigi Balti riikide jaoks, keda mitmed mõjukad ELi liikmesriigid käsitlesid võrreldes Poola, Ungari ja Tšehhiga teise sordi uustulnukatena.

Sama tähtis oli läbimurre itta, sest Venemaa polnud huvitatud Balti riikide lahkumisest «endise NSV Liidu liikmesriikide» seast ehk Venemaa vaimsest mõjusfäärist. Meenutagem, et NATO-liikmesus tundus toonases poliitilises keskkonnas kauge tulevikumuusikana ning ainuüksi ELi läbirääkimiste partneri staatus parandas hüppeliselt meie pehmeid julgeolekutagatisi.

Võitis Eesti, võitsid kõik

Teiseks tähendas liitumisläbirääkimiste algus Eestiga seda, et euroliidus tekkis surve kutsuda ka Läti-Leedu võimalikult kiiresti ühinemiskõnelustele, sest erisused Balti riikide arengus polnud eriti suured ning mitmel põhjusel oli mõistlik võtta Balti riigid euroliitu korraga, nagu see 2004. aastal lõpuks toimus.

Kolmandaks innustas Eesti edu Lätit-Leedut, sest lisaks euroliidu läbirääkimiste peatükkides sätestatud nõuetele kannustas lõunanaabreid riigis muudatusi läbi viima soov Eestile võimalikult kiiresti järele jõuda.

Tänavu ajalugu kordub ning Eesti ja meie lõunanaabrite vahele tekib mõttelistel majanduspoliitilistel kaartidel kahekordne eraldusjoon. Meie erinevuseks Lätist ja Leedust saab ­euroraha kasutusele võtmine ning liitumine Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD).

(Põhjas kaob samadel põhjustel oluline mõtteline piir suhetes Soomega, mida tunnevad kohe kõik kuus miljonit Soome lahte ületavat reisijat.)

Võrreldes euroliidu läbirääkimiste partneri staatusega kuraditosin aastat tagasi on euro kasutuselevõtt kindlasti eriti Eesti majanduspartneritele palju tugevamini tajutav erinevus.

Ajaliselt jäävad eraldusjooned Eesti-Läti piiril seekord püsima pikemaks ajaks, sest OECD liikmeskond laienes viimati kümmekond aastat tagasi ning asjatundjate hinnangul pole uut laienemisringi lähema nelja-viie aasta jooksul oodata. Vaid 33st maailma enim arenenud riigist koosnev OECD on elitaarne klubi, kuhu kuulumine tõstab eneseteadvust, kuid ei paku erinevalt näiteks euroliidust ühiskonnale lihtsasti adutavaid muutusi ega hüvesid.

Seevastu euro kasutuselevõtu mõjud on ühiskonnas teravalt tunda. Praktiliste üleminekuprobleemide kõrval on viimasel ajal varju jäänud tõik, et rahaliidu liikmena on meie majandus ja riigi rahanduspoliitika nüüd usaldusväärsemad kui eales varem. Usaldusel on masust räsitud maailmas aga väga kõrge hind, nagu näitavad Kreeka, Portugali ja mitme muu riigi valusad kogemused.

Mitu aastat liidrikoormat

Eurotsooniga liitumise lähima võimaliku tähtajana nimetavad Läti ja Leedu ise aastaid 2014–2015, aga eestlased mäletavad hästi, kui raske oli liitumiseks vajalikke nõudeid täita ning kuidas esimene liitumistähtaeg 2007. aastal luhtus.

Kindlasti on Läti-Leedu praegu olukorras, kus lähiaastatel on väga raske hoida eelarve tasakaal nõutud kolme protsendi suuruse puudujäägi juures SKTst. Lisaks näitavad Eestiski ähvardavalt tõusevad toidu, bensiini ja muud hinnad, et muutused maailmaturul võivad väikeriikide tahtest sõltumatult järsult inflatsiooni kiirendada ning automaatselt Läti-Leedu ülemineku eurole edasi lükata. Nii võib Eesti jääda järgmiseks neljaks-viieks aastaks ainsaks euroalasse kuuluvaks Balti riigiks.

Selles olukorras on Eestil kaks käitumisvõimalust. Muidugi võib Eesti oma €-eelise ja OECD-liikmesuse ametlikus retoorikas uljalt välja mängida ning vihjamisi end lõunanaabrite arvel kõrgemale upitada. Iseasi, kui mõistlik see on ja kui hea mulje see meist jätab.

Pole mingit kahtlust, et kui mõni Põhjamaade ettevõte soovib lähiajal Balti riikidesse uue ettevõtte luua, siis tänu valuutariski kadumisele on Eestil suur eelis niikuinii.

Muidugi on Eestil mõistlik ajaloost õppida ja käsitleda meie edumaad mitte lühiajalise eelisena lõunanaabrite ees, vaid pidada parimaks stsenaariumiks lõunanaabrite võimalikult kiiret üleminekut eurorahale.

Õnneks näitabki omaaegse naabritele ärategemise rõõmu asemel Eesti poliitilise kultuuri küpsust tänavune asjalikum ja vähem emotsionaalne mõtteviis.

Hiljuti väitis üks Läti rahvuslik poliitik, et eestlased peavad euro eest tänama lõunanaabreid, sest kui Valdis Dombrovskise valitsus poleks pankroti äärel vaakuvat riiki ebapopulaarsete otsustega välja vedanud, tulnuks latt devalveerida ning see tekitanuks naaberriikides doominoefekti. Selles seimi valimiste eelses väites on kõvasti soovmõtlemist, sest eks lätlased võitlesid pärast Parexi panga krahhi ikka iseenda riigi jalule jäämise eest ning eestlased tõid ikka ise euro maale.

IMFi piits ja Eesti präänik

Tõsi on muidugi see, et ametist lahkuv Dombrovskise valitsus tegi tõesti head tööd ning sellest oli kaudselt kasu ka Eestil. Sel lihtsal põhjusel, et Läti kriisi ajal pandi Londoni ja Pariisi pilvelõhkujates kohemaid kõik Balti riigid jälle ühte patta, mis tõsiselt kahjustas Eesti usaldusväärsust rahvusvahelises rahamaailmas ja tekitas Eesti krooni vastaseid spekulatsioone.

Nüüd aitab Eesti oma eurole üleminekuga lõunanaabreid järele ainuüksi sellega, et suurendab usaldust kokku vähem kui seitsme miljoni elanikuga Baltimaade vastu. Kuigi see paljudele eestlastele, lätlastele ega leedulastele ammu enam ei meeldi, püsib Balti identiteet kindlalt paljude maailma otsustajate kahe kõrva vahel.

Teiseks on selge, et mida tugevamal järjel on Eesti lähinaabrid ja olulised eksporditurud, seda kindlam on meie julgeolek ja seda paremad on meie ettevõtete kasvuväljavaated. Majanduslikud vapustused viivad sageli poliitilise ebastabiilsuseni ning ükskõik millise naaberriigi puhul tähendavad need Eesti jaoks lisaohtu.

Ja muidugi kordub ajalugu ka selles mõttes, et euro kasutuselevõtt Eestis toimib nii Läti kui Leedu puhul jälle olulise motivaatorina sisepoliitiliste muudatuste läbiviimiseks. See annab lõunanaabritele lootust, et euro pole mingi kättesaamatus kauguses olev teoreetiline võimalus.

Lätis on Eesti suisa olmetasandil mõõdupuuna juba pikka aega samasugusel kohal, nagu meie jaoks Soome üheksakümnendatel aastatel.

Kui Läti puhul on välismaised võlausaldajad seni karmilt ette kirjutanud, mida riigi majanduse ja rahanduse tervendamiseks teha, siis Eesti näitab piitsa asemel präänikut, mida vastutustundlik ja mõistlik käitumine ­euroliidus pakub.

Eestile omakorda on kasulik, mida rutem lõunanaabrid euroraha kasutusele võtavad, sest euro on nendegi majanduse jaoks kvaliteedimärk, mis suurendab kokkuvõttes kogu siinse piirkonna usaldusväärsust, rahvusvahelist konkurentsivõimet ja inimeste heaolu.

Nii tuleb lõpuks korrata Hando Runneli viledaks kulunud, kuid alati paika pidavaid sõnu: ei saa me läbi Lätita ja Venemaa meelest ei lähe, nii nagu käterätita me kunagi sauna ei lähe.

Märksõnad
Tagasi üles