Miks aktsepteerime riigi ebaefektiivsust?

Urmas Volens seadusetekstiga. Foto: Mihkel Maripuu

Kui kuuleksite, et teie kindlustusfirma on autokindlustuse, elukindlustuse ja pensionikindlustuse jaoks ehitanud üle riigi välja kolm eraldiseisvat teenindusvõrku koos iseseisva raamatupidamise, juhtimisstruktuuri ja juhtkonnaga, mõtleksite, kas see on ikka kõige efektiivsem ettevõte.

Ometi just samal viisil osutab riik meile haigekassa, töötukassa ja sotsiaalkindlustusameti kaudu kolme erinevat kindlustusteenust ja me ei kuule arutelu sellise tegevuse efektiivsuse üle, kirjutab Tartu Ülikooli tsiviilõiguse lektor, advokaadibüroo Sorainen nõunik Urmas Volens.

Miks?

Kui juhtute saama trahvi või keegi kaebab teid võla tõttu kohtusse, õnnestub maksmist kuude kaupa edasi lükata lihtsalt sellega, et te ei lähe postkontorisse trahviotsusele või kohtukutsele järele. Keegi ei tule teile tööle või õhtul koju küsima, milles asi. Kui juhtute pangale või elektrifirmale võlgu jääma, jälitavad kirjad, kõned ja kurjad võlanõudjad teid tööl, kodus ja puhkehetkel.

Miks?

Kui teie kindlustusandja teataks, et tasutud kindlusmaksete eest saab teie avariis kannatada saanud auto küll remonditud, kuid esimene võimalik aeg selleks on 5 kuu pärast, ning samas pakuks, et kui olete nõus paranduse eest ise maksma, võib remondimehe juurde saada ka juba homme, siis mõtleksite kindlustusandja vahetamisele või uuriksite, kas on alternatiivseid kindlustustooteid. Ometi lepime sellise teenusega avaliku tervisekindlustuse puhul. Miks?

Õppisin mõned aastad tagasi kaks semestrit välismaal. Selle aja jooksul tuli suhelda Eesti autoregistriga, maksuametiga, osaleda kirja teel valimistel ning teha veel mitmeid toiminguid. Koju tulles registreerisin õiguskuuleka kodanikuna uue elukoha kiiresti rahvastikuregistris. Aga veel kolm aastat hiljem selgus, et osade asutuste jaoks olen ikka alles õppimas ja nad saadavad mulle kirju ühe suurlinna ühiselamusse. Kui kuuleksite, et teid teenindavas suures finantsgrupis, millelt olete võtnud eluasemelaenu, autoliisingu ja krediitkaardi, mis haldab teie pensionisammast ja pakub teile kindlustust, on igal osakonnal teie kohta erinevad andmed, kas te oleksite kindel, et tegemist on hästi juhitud ettevõttega? Riigi puhul peame seda normaalseks. Miks?

Eurostati andmetel oli Eestis 2009. aastal ühtekokku 885 972 tööealist (vanus 15-62 aastat) inimest, mis moodustab 66,3 protsenti kogu Eesti elanike arvust, milleks on ligi 1,34 miljonit inimest. Pensioniealisi (vanus 63 aastat ja üle selle) inimesi on aga 250 631, mis moodustab 18,8 protsenti elanike üldarvust. Aastaks 2035 pakub Eurostat tööealiste arvuks Eestis 753 055 inimest ehk 60,6 protsenti elanike üldarvust, milleks prognoositakse 1,24 miljonit inimest. Pensioniealisi peaks aga siis olema juba 315 150 inimest ehk 25,4 protsenti elanike üldarvust. Kui ettevõtte aktsionäridele esitataks selline kliendibaasi muutuse prognoos, oleks esimene küsimus, mida saaks teha, et prognoos ei täituks ning kas olukorra parandamiseks on võimalik parandada seniseid või välja mõelda uusi teenused? Riiki juhtima kandideerijatelt kuuleme aga peamiselt arutelu selle üle, missugune peaks olema juhtkonna palk ning kuidas kujundada teenuste hindu (alandada, koguda astmeliselt). Miks?

Eesti on väike riik. Nii väike, et kui rääkida riigiasutuste poolt osutatavatest teenustest, oleme pigem võrreldav mõne suurema ülebaltikumilise firmaga (ligi 20 000 töötajat/riigiametnikku, ligi 1,3 miljonit klienti). Millegipärast sellist võrdlust ei tehta. Ei kuule sisulist debatti avalike teenuste kvaliteedi, efektiivsuse ja näiteks selle asjus, mida tuleks teha, et mitukümmend tuhat eestlast, kes praegu välismaal töötavad, päriselt sinna ei jääks. See ei tundu kuigi arukas, kui arvestada süvenevat riikide konkurentsi inimeste pärast. Kas ei võiks «uus suur eesmärk», mida nagu spunki otsima on asutud, seisneda näiteks selles, et teeme Eestist lihtsalt väga heade ning eraettevõtetega võrreldava efektiivsusega osutatud teenustega riigi? Mida selleks oleks vaja teha?

Mis on selle jutu mõte, küsite? Põhiseaduse järgi osaleme märtsikuu eel tööintervjuus. Enamiku jaoks erakordselt on meie rolliks olla tööandja, kes teeb valiku, keda palgata. Et pärast ei tuleks jälle kiruda, et palgatud sai lollpead, tuleks hakata mõtlema, mida kandidaatidelt küsida. Mõned minu õhtuse tervisejooksu käigus tekkinud küsimused said kirja. Mis on Sinu küsimused? Muidu räägime jälle ainult riigikogu palkadest, võlakaitsest, tulumaksu protsendist või astmetest ja erinevatest lausetest, mida põhiseadusesse kirjutada.