/nginx/o/2015/06/16/4190273t1hb7ac.png)
Kuigi ajuimplantaadid muutuvad meditsiiinis üha kasutatavamaks ning aitavad leevendada näiteks Parkinsoni tõve sümptomeid, juhtida isegi veidi robotkäsi ja tulevikus parandada kindlasti ka meie mälu, on nende laiemal kasutusevõtul ees üks suur takistus - inimkeha ei armasta neid.
Seni on leiutatud üsna vähe viise, kuidas ajuimplantaate paigaldada. Kõige levinuim viis on jätkuvalt koljusse väikeste aukude puurimine ja läbi nende pliiatsikujuliste väikeste elektroodide sügavasse ajju viimine. Elektroodid omakorda on ühenduses väljaspool keha oleva arvutiga, kirjutab Business Insider.
Implantaadid suudavad tänasel päeval näiteks salvestada närvirakkude kogumike aktiivsust, stimuleerida liikumisi reguleerivad rakke või blokeerida tahtmatuid liigutusi põhjustavaid signaale. Valmistatud on need reeglina roostevabast terasest, mis on väga head elektriimpulsside juhtimiseks, kuid seda halvemad bioloogiliste protsesside jaoks, kuna põhjustavad ajuturset.
Nimelt tunnetab keha, et implantaat on loodud materjalist, mis käivitab immuunsüsteemi ja asub looma ümber võõrkeha armkudet - see omakorda vähendab seadme funktsionaalsust, kuna pärsib suhtlemist neuronitega. Lisaks liigub aju kolju sees ning nihutab pahatihti implantaadi sihtmärgiks olevast neuronite rühmast eemale.
Sellest tulenevalt on teadlased asunud looma üha väiksemaid ja aju omadustega rohkem sarnanevast materjalist implantaate. Viimased katsed on näidanud, et bioühilduv implantaat suutis hiire ajus edukalt töötada kuni viis nädalat.
California ülikooli teadlased on loonud aga esimese juhtmevaba juuspeene implantaadi, mis on võimelised muundama neuronitest saabuvad signaalid ultraheliks ja loovad seega võimaluse neid analüüsida väljaspool aju.
Teadlased on seega veel otsimas ideaalses tasakaalus olevat implantaati, mida keha ühelt poolt ära ei tõrjuks, kuid on samas piisavalt tugev, et teha vajalikke arvutustöid.