Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: lööklausete asemel usaldagem uuringut

FOTO: Urmas Nemvalts

Vaatepilt, mis eile avaldatud tööturupoliitika ja elukestva õppe uuringusse süvenejale avaneb, ei ole kindlasti rahulolu pakkuv, ent kaugeltki mitte masendav. Küll aga masendab asjaolu, et sellised analüüsid pälvivad teenimatult vähe avalikku tähelepanu ja kaasamõtlemist.



Enamgi veel – tihtipeale laksatakse neile hooletult visatud sõnaga, nagu kärbsepiitsaga tüütule putukale. Koostajad rõhutavad, et uuringut tuleb vaadata akadeemilisena ning poliitikasoovituste osas peaksid tööturu osalised ja poliitikud ise omavahel kokku leppima. Viimase aja praktikat vaadates võib sellist «kainet» asjade käiku pidada vähetõenäoliseks.

Suuremad erakonnad, kelle arvele laekub arvestatav kogus maksumaksja raha, võiksid ise näidata üles huvi sääraste uuringute tellimise vastu. Kuid selle asemel et arutada faktidest lähtuvalt meie hetkeseisu ja võimalusi, on poliitikud või ilmselgelt poliitilistest ringkondadest mõjutatud huvigrupid valinud teise tee – demagoogilised loosungid.

Viimast esindavad kujukalt hiljutised manifestid, mis oma vormi tõttu said ka lööklauselise vastuvõtu, mis kestis lühidalt nagu laastutuli. Jah, küllap on nii mugavam. Kuid ühiskond ei peaks oma tervise huvides lihtsustatud lähenemisega leppima.

Võimalik, et kõnealune uuring ei paku meile midagi radikaalselt uut. Ometi avaldub siin sisukas ja ajakajaline olukorra peegeldus. See aga tähendab lähtepunkte, kust edasi liikuda.

Tartu Ülikooli teadlaste ja poliitikauuringute keskuse Praxis tehtud analüüsi kokkuvõte nendib, et kuigi Eesti tööturg on paindlik, ei tunne töötajad end paraku turvaliselt. Eelarvepoliitika ja rahasüsteemi stabiilsus on olnud Eestile üldiselt edukas poliitika. Kuid vaevalt et tahaksime tööpoliitika kulu osas ühe töötu kohta (võrreldes SKTga inimese kohta) olla Euroopa Liidu punased laternad, ühes paadis Rumeenia ja Lätiga. Tegelikult on viimased kaks meist isegi eespool. Samal ajal juhime üsna ülekaalukalt 18–64-aastase töötu suhtelise vaesuse määra pingerida.

On ütlematagi selge, et uue töölepinguseadusega eesmärgiks võetud paindliku turvalisuse suurendamise poole saame liikuda vaid liigsest äärmuslikkusest välja tulles. See ei tähenda sadade miljonite sihitut külvamist sotsiaalkaitsesse, küll aga näiteks aktiivse tööpoliitika ja täiskasvanuhariduse efektiivsemat toetamist ning töösuhete alaste seaduste edasist täiustamist.
Maailm ei ole nii mustvalge, kui meile aeg-ajalt näidata püütakse.

Tagasi üles
Back