Autoomanikud muutuvad aastatega saamatumaks

Tänapäeva autoomanike teadmised auto kapotialusest pole kuigi märkimisväärsed. Foto: SCANPIX

Elu autoomanikuna on 25 aasta jooksul kõvasti muutunud - vähenenud on autoomanike oskused ja teadmised ning suurenenud professionaalsete teeninduskodade osakaal.

Järgmisel aastal tähistatakse sisepõlemismootoriga auto 130. sünnipäeva, vahendab Põhjarannik. Kui kunagi olid autoomaniku käed pidevalt õlised, siis tänapäeval ei oska paljud kapottigi avada. Peaasi, et kütus paagis, ja küll auto arvuti mingist rikkest, mille puhul teeninduskotta pöörduda, teada annab.

Veerandsaja aasta eest oli garaažikooperatiivides kümneid improviseeritud väiketöökodasid, kus autosid putitati. Alati võis kuuldekauguselt ka mõne oskaja mehe leida. Lisaks levisid imenipid, mille abil kütust kokku hoida, kui valitsus jälle bensiini hinnale otsa keevitas.

Kui kunagi sai kõvem autoomanik uue kolvi valamisega ise hakkama, siis nüüd võib klaasipesuvedeliku lisaminegi tunduda raketiteadusena. Tundub, et rattavahetuski on lihtsam. Rehvitöökojad näevad tihti neid, kes täiesti tühja rehviga kohale sõidavad, nii et ribad taga, selle asemel et ratas ise ära vahetada.

Õnneks on teedelt kadunud hobused ja koos nendega ka kabjanaelad, mis kunagi iga pikema sõidu puhul tähendasid rehvivahetust. Asemele on tulnud kipsikruvid ja muud jubinad, millega mõni mees kipub oma autolt irduvaid plastdetaile praavitama.

Tänapäeva autotootjad on jaganud hooldetöö kaheks - nendeks, mis meistrimehele jätta ja nendeks, mida saab ise teha, näiteks vedelike taseme kontrolli. Kõige rohkem kulub klaasipesuvahendit. Näiteks kurtis üks autoomanik, et paagitäie kütusega läheb ka kanister klaasipesuvedelikku, ise samal ajal ohtralt seda klaasile piserdades ja kulunud kojameestega klaasilt tolmukorda eemaldada proovides. Nähtavus sellega pigem halvenes kui paranes.

«Järjest rohkem tuleb teeninduskotta kliente, kes selle pisikese asjaga ise hakkama ei saa,» ütles Kristo Sumnikov Moller Auto Virust.

Pidurivedeliku lõppemine tähendab suurt rikkeohtu ja vajadust siirduda ettevaatlikult teeninduskotta või mõnel juhul lausa kutsuda puksiir, sest piduriteta auto liiklusesse minna ei tohi.

Hullem on see, kui masin õli juurde nõuab. Mootori eluvee surve puudumisel on tuhandeid remondiks nõudev hävitustöö mõne sekundi kaugusel. Punane õlitulelamp töötaval mootoril nõuab kohest seiskamist. Uuematel autodel on andurid, mis süütavad probleemi korral kollase lambi. Siis võib ettevaatlikult sõita lähimasse kohta, kus õli lisada.

Õlivahetuse puhul on tegemist teadmisega, mille puudumine võib kurjalt kätte maksta. Vähemalt vedelike lisamine autole on oskus, mis mööda külgi maha ei jookse. Jamad kipuvad juhtuma ikka õhtul või pühade ajal, kui vajalikud asutused on suletud. Vanade garaažikooperatiivide juures võib aga haruharva kohata mõnd kuldsete kätega meest, kellelt abi küsida.

Refereeritud artiklit saab täismahus lugeda Põhjarannikust.